https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taiuslik-tutar
Vahel üteldakse ulme kohta 'ideekirjandus'. Seda üldiselt ei mõelda vist solvanguna, aga tegelikult võiks see täiega solvang olla. Rubriigist 'viis kopikat pangetäis' ja nii edasi. Et kui loos pole nagu peale idee midagi muud. Et selle sisu saab ammendavalt paari lausega ära kirjeldada - ja sel juhul, miks raisata enda ja lugeja aega, kirjutada terve jutt, kui paarist lausest piisaks? (noh, kirjatehnikat vist kirjutamisega siiski õpib, nii et enda aja raiskamine see ehk pole)
Te vist saate aru, kuhu ma sellega tüürin.
Tulevikus saab tellida endale soovitud omadustega lapsi. Paar tellib endale lapse, kelle üheks omaduseks on muuhulgas kuulekus. Tuleb välja, et ilma enesesäilitamisinstinkti või selgroota kuulekus on üsna nadi asi, sest laps teeb tõesti kõike, mida teised talle ütlevad. Paar tahab garantiiremonti, aga unustasid oma arvestuses teatavad üheksa kuud ära - ai-ai-ai!
Iseenesest ei ole lugu väga kohmakalt kirja pandud, see kiirluup lapse kasvamisest jätab kuidagi sellise skitseeritud mulje, aga ei ole ka väga hull. Natuke küsimusi tekitab, et kui flegma peab paar olema, et garantiisse alles siis pöörduda, kui laps on üle üheksa aasta vana ja ilmselt on see ahvikäpa-aspekt tema loomuses juba mitu aastat varem välja löönud. Nagu, mul endal lähevad ka raamatukogutähtajad pidevalt üle, aga laps on ehk paari kraadi võrra tähtsam kui "Tarzan vs King Kong" või midaiganes ma ka ei loeks.
Aga tegelikult selline asi parema jutu puhul ei häiriks. Kui ei oleks selline jutt, nagu ülal mainitud, et paari lausega saab kokku võtta. Aga siin saab. Ja siis saab mõistagi kõige kallal vinguda, aga need kõik on sümptomid.
Põhjus on ikka see va ideekirjandus.
4/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar