https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sonad-ootaeva-all
Ma sain teada, et luku kinnitõmbamise jubla nimi on "lukusti", mis mulle küll sõnana üldse ei meeldi, aga vähemalt sai jälle targemaks (Jekimov kasutas sõna "kinniti", mis on okei, ma lihtsalt huvi pärast guugeldasin enda jaoks täpsustuseks). Ma vaatasin põgusalt lukkue ajaloo kohta ka ja vanad lukud on ägedad.
Igatahes näeb ta surevat vanameest, kes räägib nii nagu ta oleks raamatutegelane, aga millegipärast ei pööra Erin sellele erilist tähelepanu, ilmselt seetõttu, et ka temas on see alge olemas. Ta saab müstilised sõnad, mida müstilistele tundmatutele edasi anda ja vanamees kaob.
Müstiline.
Hahaa, parim osa ta nime juures on see, et rajavas käändes on see Erinini. Ma muhelesin selle üle.
Müstilised politseinikud käivad Erini juures ja on müstilised. Mulle meeldib, kuidas nad on kummalised, seda tulise kohvikannu haaramist ja tekkinud kohvitasse poleks vaja olnudki, nad olid ilma selleta juba piisavalt.
Siis ta hängib linnas ringi, näeb paari müstilist kogu ja müstilisi poliseinikuid, kelle ta müstiliselt ära saadab ja läheb ise koju.
Ma olen täiega pettunud selles lõpus, mulle jutt seni väga meeldis, aga lõpp oli igav.
Jekimov on mõnikord liiga poeetiline, aga see rafineeritus ja balanss tuleb harjutamisega ning kuigi mõnikord on ta kujundid harjumatud, siis mulle üldiselt see meeldib. Ja sellele lisaks ta oskab eesti keelt ka, mis on tore vaheldus. Mul on tunne, et seal kus ta elab sajab suurema osa ajast vihma, sest talle meeldib vihmast kirjutada. Ja mõnikord on ta visuaalid natuke liiga filmilikud, aga ma otseselt ei kurda, ta visuaal tuleb vähemalt väga konkreetselt silme ette. Mida ma tahan öelda, on see, et mulle üldiselt meeldivad Jekimovi asjad, mis teeb neist kirjutamise keeruliseks.
7/10
Muidu oleks rohkem, aga nagu öeldud, lõpp ei meeldinud.
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar