https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuhi-paun
Ma olin vist täitsa ära unustanud, kuidas mulle meeldivad jutuvestjad. Sellised, kes räägivad sulle igasugust loba, Calaverase kandi kargajakonnast või millestiganes, jutt eksleb tuvide pereelust kõrvalmaja katusel teeoriateni ideaalsest ühiskonnast ja sealt edasi selleni, kuidas talt varastati ükskord kaks praemuna, ja täitsa ükskõik on sellest sihitusest, sest vahva on. Mingi selline loomulik karisma.
See lugu siin meenutab natuke vormilt "Tuhandet ja üht ööd", seal on ka lood lugudes, milles on omakorda lood, ja sageli lihtsalt jutustamise lusti pärast. Siin küll on teatav side ja loogika kahe taseme vahel, mis on ju tore, aga mulle tundub, et peaasi on ikkagi see jutustamisrõõm, eks autor ise ka tajub, et see on naljakas, sestap paneb lõppu veel lõigu, kus tuleb välja, et see kõik on mingi kirjaniku soperdis enne surma, et näe, tean küll. Aga soperdis see ei ole, hea on.
Süžeest siis niipalju, et üks päkapikk räägib kohtupingis seda, kuidas ühes hämaras kõrtsis oli talle üks teine päkapikk rääkinud, kuidas ta oli ükskord kaupmeestega teel ja ränga paduka eest pakkusid neile varju kamp druiide, kellest üks rääkis loo ühest vargapoisi kavalusest. Ja lõpus selgub, et see oli lihtsalt ühe kirjaniku uid.
Ja kõik nood tasemed sisaldavad aistilisi detaile, need kõik hakkavad elama, selline klassikaline tüüpiline fantasymaailm, aga see klassikalisus pole siin üldsegi paha, ei, ja sellesse ausalt ütelda täitsa sobib selline jutt jutuvestmisest. Kulissid on õiged. Mõttes kujutan ette, et sellises maailmas tegelased vast veedavadki hästi palju aega juttude pajatamisega.
Ma peaks vist pikemalt kirjutama, sest muidu on nii, et asjast, mis mulle ei meeldi, kirjutan kümme lehekülge, aga heast asjast ilgelt vähe. Aga ilmselt on see hea asja arvustamine ka oskus, ja see tuleb harjutamisega. Ja seda praktikat on mul siin blogis kahjuks vähe olnud.
Samas, lootust on.
8/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar