Koolivaheaeg Mägrakihval - Tormi Ariva /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-koolivaheaeg-magrakihval

Väike tüdruk hängib kusagil maakohas. Me ilmselt saame suuremat osa asju näha läbi tema pilgu, nii et me ei tea päriselt, mis toimub, aga midagi toimub. Ma olen hetkel sellises seisus, kus mind frustreerib see, et mulle midagi ei öelda vaid ainult vihjatakse, aga autor pole otseselt selles süüdi, ta pole esimene, kes teeb kirjutades sellise valiku ja see võib kenasti töötada, ma lihtsalt ise praegu virisen, nagu nimigi ütleb.

Aga probleem on selles, et üldiselt on ladusalt kirjutatud, inimesed tunduvad inimesena, mitte karikatuuridena, ning see, et nad selle juures eriti huvitavad ei ole, ei ole ka probleem, sest me näeme neid osaliselt läbi lapse pilgu, kus täiskasvanud ongi igavad. Samas on see laps pigem fookus, mille ümber kõik koondub kui konkreetne silmavaade, mis teeb asjad vähem lapsikuks. See prepostapokalüptiline vaib on ka suht igav, sest mitte midagi ei juhtu, aga see on kenasti usutavalt kirjutatud ja üldse, asju, mille üle viriseda pole eriti.

Et siis täitsa pädevasti kirjutatud lugu. Midagi ei juhtu, aga vaib töötab.

8/10

Kapten Viriseja

Tõemasin - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-toemasin

Meie kõige suurem sõber Maarja Kruusemets kirjutab jälle. Ma olen nii positiivselt meelestatud - see ei ole Taivo Risti "Mul on ilus nägu" III.

Lõbustuspargis on müstiline atraktsioon "Tõemasin", mis räägib inimestele tõde. Kolm omavahel seotud isikut saavad seal enda isiklikku tõde teada. Võimalik, et nad saavad tänu sellele paremateks inimesteks.

Lihtne ja konkreetne jutt. Autor on ikka pea iga korraga paremaks läinud. Muidugi on siin ruumi paremaks - inimesed võiksid ikka natuke rohkem välja joonistatud olla, kõik tundub natuke lame, aga midagi halba ju tegelikult ei olnud. Edu edaspidiseks. Võimalik, et ma olen liiga lahke lihtsalt seetõttu, et tegu pole eelnimetatud jutuga, aga noh, kui nii siis nii. Igatahes:

7/10

Kapten Viriseja

Mul on ilus nägu (II) - Taivo Rist /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mul-on-ilus-nagu-ii

Õnneks või kahjuks on sellel jutul ka järg (see on nali, kindlasti ainult kahjuks).

Ma soovitan huvilistele, et nad ei raiskaks oma aega kummagi osa lugemisega. Nii, edasi lugemise juurde siis :'(

Autori kõige ulmelisem panus nende lugude jooksul on seni olnud sõna "näitlejatar". Ma tean, et ÕS leiab, et see on grammatiliselt korrektne, aga see on ka ainuke korrektsus selle sõna juures, sest see kõlab sama värdjalikult kui näiteks müüjatar. Õige sõna on, muideks, näitleja. "Näitlejanna" ütlemiseks peab väga hea põhjus olema, aga see on vähemalt iga kell parem kui "näitlejatar"

Armani ohkas. Tal läks süda haledaks. Sanpellegrino oli ilus näitsik, kes temalt abi palus, kuidas sa keeldud? Sanpellegrino oli temaga alati hästi käitunud ja kenasti naeratanud. 

«Olgu. Sa võid siia elama jääda. Ma ei taha sult isegi üüri, vaid et sa täidaksid ühe soovi, mida ma olen õigupoolest mõelnud kõigi nende aastate jooksul, mil me koos Volkswageni Päevalehes töötasime. Sa oled väga ilus ja ma soovin, et me edaspidi koos magaksime.»

Mis faking sajandis me elame? Jah, robot ütleb selle peale (ma tsiteerin. tsiteerin.) "Fuih! Võeh! Päh! Öäk!", aga mida vittu, mees?

Jutt läheb edaspidi, nähtavasti, ainult sitemaks. Nii et kallis lugeja, mu esialgne soovitus on kohe kindlasti asja ette.

Üks ilus koht on ka selles jutus:

Päeval, mis jääb selles jutus viimaseks

Seal jutus oli nii mitu kohta, kus ma kopeerisin teksti, et seda tsiteerida ja kommenteerida ja kus ma taipasin, et ainuke õige kommentaar oleks 🤢, nii et ma ei öelnud parem mitte midagi.

Ma olen helde, sest kirjavigu oli ka seekord vähe. Öelda on kogu jutu kohta hästi palju, 99% sellest halba, aga mind ei koti, see on läbi ja ma ei pea ühtegi selle järge enam lugema.

2/10

Kapten Viriseja

Mul on ilus nägu (I) - Taivo Rist /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mul-on-ilus-nagu-i

Veame end tänamatult läbi selle kirjandusliku soo, et jõuda omadega järje peale ja mu kaaslane kasutas võimalust minust ette jõuda ja valida pika kaheosalise jutu minule arvustada jätta. Ma juba nutan, aga kohus... kohustab(?).

Seal on ühe tegelase hüüdnimi Sunnilane, ehk Sunny Lane, aga ma ei saa aru, kas see on meelega selline nali sundimise koha pealt, sest ta on Boss ja see on nagu tema oleks Sunnilane ja tema alluv oleks siis Käsilane.

Mingi imelik (eeldatavasti lähi- või peaaegu-lähi-) tulevik, kus Boss (ajalehe peatoimetaja) on nii anonüümne, et kannab maski ja keegi ei tea, kas ta on mees või naine ja inimesed tohivad insitutsioonidega abielluda ja korporatsioonid on umbes kõik üle võtnud või midagi. Mul hakkab tekkima kahtlane tunne nagu korporatsioonid ei oleks head või midagi. Ma olen jõudnud lugeda ainult mõned lühikesed paragrahvid ja seal on nii palju sitta, et ma ei viitsi isegi kommenteerida.

Mingi hetk on teemaks see, et ühe inimese nimi on Tuletallaja ja peategelane arutleb pikalt, miks tal selline nimi on ja mida see tähendama peaks, samas kui minu kõige esimene mõte oleks, et keegi tegi typo Tuuletallaja kirjutamise.

Kogu jutu point tundub olevat, et ülepingutatud aNdMekAitSe, kApItALiSm, kOrPoraTsIoOniD, aUtoRiÕigUsEd pAHa. Kujutage siia ette üks šokeeritud Pikachu.

Jutt on igav, tüütu, seal ei juhtu eriti midagi peale selle, kuidas autor kirjutab, kuidas kÕiK nEeD aSjaD pAhA ja selle kogu kriitika juures pole midagi nutikat, taibukat, humoorikat, see on lihtsalt lugejale otse näkku nagu ma kirjeldasin: "paha asi on paha :'(".

«Õpetaja rääkis, kuidas nõukogude ajal jõulusid tähistati. See oli keelatud, aga inimesed tähistasid ikka, ainult rääkida ei tohtinud. Kas sünnipäev ... on nüüd meie jõulud?»

Oh just... fuck right off.

Täielik jamps. Mitte saast. Mitt sitt. Jamps.

Saab ühe punkti juurde selle eest, et kirjavigu ei olnud ja stiil oli üldiselt pigem talutav.

3/10

Kapten Viriseja

Kel jõud... - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kel-joud%E2%80%A6

Oeh.

On ilmselt mingi seadus, et iga eesti ulmekirjanik peab kirjutama ühe vampiiriloo. 

See on siis Karmo Taltsi oma. 

 Peategelane on Jaan Pahmas, kellel on peas kolm häält. Ma saan aru, et need väljendasid Jaani erinevaid rolle - üks niisama, üks ajakirjanik, üks sõdur, aga see mõjus kuidagi kohmakana. Ma korraks mõtlesin, et kas need hääled on ulmeline element. Siis, et ta on skisofreenik. Aga ei, lihtsalt kirjanik oli teinud sellise valiku, et Jaani erinevaid rolle-mõtlemisviise kujutada. 

 

Igatahes, Jaan päästab kusagil mingi neiu, keda pahad on kinni võtnud. On võitlusstseen, mis mind eriti ei huvitanud.

Hiljem läheb segasemaks. Jaan on kusagil ja ta näeb kedagi ja ma ei saa aru, kuidas, aga ta satub ühe vene ärimehe peole. See sündmuste järgnevus on selline üsna hägus.  Tahaks siinkohal tsiteerida  Vladislav Koržetsi luuletust "Sõnum":

Kes kunagi kuidagi kedagi,
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi,
siis silmas pea kindlasti sedagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

 Igatahes, Jaan üritab pinda sondeerida, teges nalja, et hahaa, tea, kas neidusid siin röövitakse. See ei aita teda üldse edasi, sest ärimehe reaktsioon on ebaselge. Siis ta läheb peldikusse kusele (btw, fraas ""veini" organismist väljutamine" kõlab kuidagi ekstrarõvedalt, thanks, I hate it) ja keegi röövib ta ära.

Jaan üritab kahvliga valvurit rünnata, aga edutult, siis tuleb välja, et Vladimir on vampiir, kes pakub võimalust saada ise ka vampiiriks, siis on veel hunnik jahmerdamist, kus tuleb välja, et Jaan oli tegelikult ikka hea. Lõppu eneseohverdus ka, sest nii on diibim. 

Ehh. 

Sihuke lugu, kus on mingid pikad tühjad lõigud, mingi action vahepeal toimub, aga see jätab mu täiesti külmaks. Sihuke sahmimine käib, kaklused-vampiiritapmine-värgid-särgid, aga see mõjub kuuidagi väga monotoonsena. Mind ei huvita need inimesed. Pluss see häda, mis on alati nende ulmelugudega, mis käivad skeemi järgi a-tegelt-on-üleloomulik-olend-X-päris: lugeja saab tükk-tükk maad varem aru, mis üleloomulik olend päris on, sest see on ulmelugu ja lugeja teab, kuidas sellised lood töötavad. Tegelasel muidugi on vaja suuremaid tõendeid, et jääda uskuma, et sellised olevused olemas on ja nii ta saab tükk maad hiljem aru, kui lugeja. See ei pruugi olla halb, aga kui jõle pikk osa loost on teadasaamine, et oo, kas tõesti vampiirid, ja siis veel mingi tüütu kakelung ka takka - no ei huvita lihtsalt.

No ei meeldinud see lugu mulle.

Paneme teemassesobivalt ühe vahva multika intro ka:

3/10

Maskiga Laksija

Unelejad - Ander Skarp /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-unelejad

Nii. Jutu avalõigus on kombinatsioon millestkist, mis on tuttav (surnumatmine) koos veidra detailiga (surnule pannakse juhtmed külge). See on hea. See tekitab uudishimu, samas on kontekst piisavalt tuttav, et säilitab mingit pidepunkti reaalsusega, nii et lugejad kotib rohkem kui jutt planeedi Röxärüx magmakihi elanikest.

Me saame teada fenomenist nimega Unelemine. Tundub, et see on vist midagi sellist, kui surnu fantaasia hakkab reaalsusesse lekkima?

Igatahes on surnud nüüd väike laps, seitsmeaastane tüdruk ja peategelane-vanamees peab panema virtuaalkiivri pähe ja minema sinna maailma, kust tüdruk meie maailma muudab.

Selgub, et tüdruk joonistab igasugu asju, ja need ilmuvad meie maailmas. Aga kuna lapse joonistus on nagu lapse joonistus ikka,  on tulemused sellised grotesksed, musta ümberjoonega ja puha. Ja kui ta näiteks meie maailmas midagi üle joonistab, kaob see ära, nii et see on ohtlik ka. Nii et vanamees peab last veenma, et ta enam ei joonistaks. Ja läheks üldse ära, teisele poole. Nii et vanamees on siis mingit laadi psühhopomp. 

Lõpus vanamees  sureb ise ka ära, miks, pole väga selge, natuke on kahtlus, et sellepärast, et kui peategelane sureb, siis on kurb ja nii on diibim jutt. Tõsi, vahepeal, kui  vanamees saab aru, et täna peab ta ka ühe Unelejaga kokku puutuma, mõtleb ta, et "ainult mitte täna", mis tolles kontekstis ei tundunud väga loogiline (mis oli selles päevas nii erilist? või mõtleb ta nii iga päev?), aga kui vanamees teadis näiteks, et täna on aeg surra, siis meigib see rohkem senssi. Kuigi jälle, kuidas ta teadis, et täna on surmapäev? Ja sel juhul oleks olnud ehk huvitavam, kui lugeja oleks näinud seda ka, kuidas vanamees sellega toime tuleb, kuidas ta sellesse suhtub. 

Kohati olid detailid toredad. Külmade meretuulte poolt räsitud kibuvitsalised, mis olid rootsudeks kuivanud, näiteks. 

Ma ei tea. Oleks nagu jutt, mis peaks pisarat kiskuma, sest näe, laps ja vanainimene mõlemad surevad ja see peaks ju jube kurb olema. Ainult et kuidagi mul eriti kurb ei olnud. Olen selline kalk ja kivisüdamega inimene kohe. Ja pinget oli ka kuidagi natuke vähe. Iseenesest mingi konflikt ju on - laps tahab joonistada, vanamees tahab lapsele selgeks teha, et ei tohi. Ja joonistamine on ohtlik, nii et mingit pinget võiks see ju genereerida. Aga miskipärast mul väga ei tekkinud. Võib-olla seepärast, et see tundus lihtsalt selline vanamehe igapäevatöö, tuleb surnule mõned asjad ära seletada, surnu võib-olla alguses ei saa aru, aga no üsna ruttu hakkab saama. Või võib-olla seepärast, et lapse veenmine milleskis nii igapäevases, et ära palun joonista, tundub lihtsalt kuidagi vähepingeline. Ega laps nüüd väga ei olnud selles joonistamises kinni. No ilmselt ei ole väga huvitav lugeda dialooge stiilis "Palun pese oma hambad ära" - "ei taha" - "aga vaja on" - "no hea küll siis", no ei mõju eriti põnevatena. Kohati oli see lapsele maailma seletamine sellise sissejuhatava vormiga ka, et ühtlasi seletatakse lugejale, kuidas see maailm toimib. Nii et põhimõtteliselt oli see sissejuhatus, kus mängureeglid paika pannakse, ja siis saab kohe jutt otsa.

No ütleme siis, et

5/10

Maskiga Laksija

Tehisinimene! - Karmo Talts /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tehisinimene

 See hüüumärk seal pealkirja lõpus tekitab sellist pulpi vaibi. Täiega kujutan ette mingit sajandi keskosa B-filmi sellise pealkirjaga. Õigupoolest, ma ei välistaks, et selline olemas on. Aga ma ei viitsi guugeldada.

Vaatame lugu ennast ka.

Paistab, et jutt on selline huumor. Sellega on pahasti, sest mul puudub huumorimeel. Peategelase nimi on Hull Teadlane ja ta on luuletamises nii kehv, et tema üks vemmalvärss viis mitu neidu enesetapuni. Loodame, et jutt ise nii hirmus ei ole, ei tahaks ennast veel ära tappa.

Mjah. Tegu on siis sellise tüüpilise Frankensteini-loo paroodiaga. Millega on see häda, et lugu seisab püsti ühe jala peal, milleks on see, kui naljakas on. Ja huumorimeel kipub väga subjektiivne asi olema. Ma kujutan ette, et mõnele teisele võinuks see tekst naljakas olla, võib-olla isegi mulle endale mingis teises meeleseisundis. Aga praegu ei olnud. Lugesin suht kivinäoga jutu läbi. Ja nii kukkus lugu lihtsalt kokku, sest ilma selle ühe tugisambata ei jäänud midagi järele.

Ma ei tea, vaadake "Noort Frankensteini" näiteks.

Ehh.

4/10

Maskiga Laksija