https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega
Kahtlased lood on käimas, kuna mõni aeg tagasi käis meie blogis kommenteerimas keegi, kes meenutas mõneti selle jutu üdini fiktsionaalset tegelast Joeli. See hirmutas mu nii ära, et ei julgenud kohe tükk aega arvustusi kirjutada, sest tundus, et fiktsionaalne ja reaalne maailm hakkab segunema. Pikad sessioonid psühholoogiga on mu viinud sinnamaani, et nüüd tean, et puudub seos selle jutu kõrvaltegelase Joeli ja siin kommenteerinud n.n "Metsavana" vahel, igasugune sarnasus on minu haige paranoilise aju luul.
See oli väga lõbus jutt. Selline eesti olme, eesti ulmikute veebruariolme, porised poe-esised ja maaraamatukogus pakutav mutikese poolt küpsetatud kringel. Jutu peategelane on keegi Veiko Belials (kes see küll olla võiks? ei tea), sekka askeldavad ka keegi Joel ja Margus, mainitakse ka kedagi Indrek Harglat (kas antud isikul võiks olla mingi seos eesti ulmekirjandusega?), ilmselgelt on tegu üdini fiktsionaalsete tegelastega, kellel, nagu enne mõningaid filme üteldakse, puudub igasugune side päriselt eksisteerivate isikutega, igasugune sarnasus on juhuslik.
Ma ei teagi, kas nii on lubatud, päris inimestest juttu kirjutada. Ilmselt on kõik mainitud piisavalt omainimesed, et ei pane pahaks, pole ka kuulnud uudiseid sellest, kuidas näiteks Belials või Metsavana on Mairi Laurikule verist kättemaksu tõotanud hea nime teotamise eest, nii et vist on kõik hästi. Aga selline nipp aitab jutule täitsa kaasa. Fanficil, räägitakse, on see boonus, et sa saad võtta juba teadaolevad tegelased ja nad asjatama panna, ei pea tegema seda rasket tööd, et tutvustad karakterit ja paned publiku temast hoolima, publik juba teab ja armastab. Ja eks see jutt ole ka omaette fanfic.
Kas see jutt oleks siis ka töötanud, kui Veiko Belialsi asemel oleks olnud mingi väljamõeldud ulmekirjanik, näiteks, ee... Ülev Tõivuste või Zurbar Turbopea? Ma tegelikult arvan, et oleks, aga päris inimestega on kuidagi naljakam, kuidagi vahvam. (No põhimõtteliselt võiks ju välja mõelda uue eesti ulmeskene, kus pole ei Harglat ega Belialsi, aga siis oleks asi juba mõningasel määral alternatiivajalugu) Peale selle, üteldakse, et kui inimene kirjutab asjadest, mida ta hästi tunneb, siis on sageli tulemus hea, sest ta tunneb selle valdkonna aspekte ja nüansse. Ja kuna Mairi on ulmekirjanik, siis ta ka ulmekirjaniku elu tunneb.
No näiteks:
Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.
See ei pruugi nii olla, aga see tundub täitsa sellise emotsioonina, mida Mairi Laurik on ise kogenud.
Mis puutub loo ulmelisse aspekti, siis see idee, et loovinimese teostest saab tema koopia välja manada, on täitsa vahva ja selle ümber ehitatud lugu on täitsa asjalik.
Nii et
7.5/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar