https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-musta-emanda-lapsed
Jutt mardustest, kes tšillivad ringi, söövad surmaenergiat ja hängivad niisama, aga siis tulevad kurjad nõidkütid ja mardused peavad ellu jääma.
Ma olen varem ka öelnud, et kuna Maniakkide Tänava jutud mulle üldiselt meeldivad, siis mulle ei meeldi teda arvustada, aga ma ei jätnud ikka oma kaaskannataja kanda meie ränkrasket koormat, sest meil on päris pikk nimekiri lugusid veel läbi närida, enne kui me jälle järje peale jõuame, sest Reaktor ei peatu.
Mis ma siis ütlen veel? Lõpp oleks võinud olla... rohkem. Mitte tingimata eepilisem või pikem, aga midagi rohkem. Vigala ei ole normaalne nimi, mida kasutada, sest kes tahaks veeta osa juttu mõeldes Vigala Sassile? Mitte keegi. Paar naljakat võõrsõna jäid natuke segama. Marduse-emast oleks oodanud rohkem midagi võõrast. Ta rääkis rahulikult ja läbimõeldult nagu inimesest ootaks. Võibolla inimene oleks emotsionaalsem olnud, aga noh. Õdedes oli seda teistsugusust piisavalt, aga ema puhul ma ei tajunud.
Mulle meeldis, et seal oli palju asju vihjatud, nagu see vanaema ja loss, mis panid mõtlema, et mis seal võis olla kunagi, ja see et marduste olemasolul oli point. Üldiselt sümpaatne noh. Loetav stiili ja sisu poolest, mis sa eesti ulmest rohkem tahad. Keegi teine saaks võibolla muu hinde, aga ma olen autorilt paremaid asju ka lugenud.
6,5/10
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar