See on üsna lühike jutt, nii et ma lugesin selle korra läbi ja ei saanud aru. Oota, ma loen selle uuesti läbi.
See ei aidanud eriti.
Ma nüüd tingimata ei ütle, et üks hea lugu peab olema tingimata arusaadav. Heade asjadega on sageli nii, et omast arust mõtled mingi jube hea reegli välja, mida üks Hea Jutt rahuldama peab, ja siis tuleb keegi molkus ja kirjutab jutu, mis on jube hea, aga vat sellest reeglist kinni ei pea.
See jutt ei ole sihuke. Ma lihtsalt ei saa väga aru, mis siin toimub. Siin on vist mitu kihti mängus. Et me ei tee päris selgeks, mis täpselt toimub.
Ühesõnaga, on keegi tüüp, karvutu peaga, kes vaatab algarvude jada ja saab sellest suurt rahuldust. Miks mitte, äkki see inimene (kui see on ikka inimene) on näiteks autist ja see pakub talle rõõmu. Aga siis ilmnevad jadas mingid anomaaliad ja keegi helistab tegelasele, et "nemad" deklareerisid vabaduse ja järsku hakkavad algarvude asemel tekkima hoopis puud. Tundub, et karvutu tegelane ja tema implitseeritud kamarilja on asja hoidnud kontrolli all, et "nemad" ei tahaks vabadust, vaid hoopis toidaksid antud kamariljat (ilmselt siis algarvudega), aga ai-ai, nüüd on siis hoopis vabadus ja puud ja ei saagi algarve. Hävitusnupp on ka kuskile ära kadunud.
Iseenesest võib ju arvata, et kui jutus on kaks osapoolt, üks neist tahab vabadust ja teine esimese vabadust takistada ja seda vabadusevõtmist enda tarbeks ära kasutada, siis too teine on paha. Puud, nagu teada, on ka üldiselt head asjad, kui kellelegi meeldivad puud, on ta hea, see, kes on puude vastu, on paha. Nii et sellise kiire semiootilise analüüsi järel võime järeldada, et see karvutu tüüp on paha. Ta on kole ka ja koledad inimesed on teadupärast pahad.
Mulle veidi meeldib see, et see lugu on natuke abstraktsem kui see, et on keegi paha, kes orjastab teisi ja reostab tehnoloogia ja numbritega ja siis on head, kes tahavad vabadust ja puid. Captain Planetil on omaette võlu, aga ma paraku ei ole enam kuueaastane.
Siin on mingeid konkreetseid detaile ka, näiteks need algarvud, ja kohati anšoovisepitsa, mis on tore, sest nii on ta mõnevõrra vähem abstraktne ja lihtsalt teistsuguses veidras maailmas, aga üldfoonina mõjub ta ikkagi keskmisest abstraktsemana.
See abstraktsus samas natuke töötab jutu vastu ka, sest no mul on veidi suva. See ei ole selle teema kõige igavam ja standardsem lahendus, mis on tore, aga see, et siin tegutsevad sellised veidrad entiteedid, kellega ma eriti ei suhestu, on mul üsna ükskõik. Ma ei tea, võib-olla ma satun mingi kuu aja pärast selle jutu peale mõtlema, aga ma väga ei usu.
4.5/10
Maskiga Laksija.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar