Oi, me oleme päris palju maha jäänud. Sajas Reaktor juba väljas, ja üks novembrilugu veel arvustamata, detsembrist rääkimata.
Ütleks kohe alguses välja, et too jutt mulle üldjoontes meeldis. Oli sees sellist 'ulmekirjanik ei leiuta autot, vaid ummikud' elementi - jutul oli point ja mootor sees.
Esimene impulss oli jutu nime nähas natuke ehmatav - isa Pjotr on ju teadupärast päris inimene, mida ta ilukirjanduses teeb? Ons see pärisinimese kohta kirjutatud fanfic a la too Thatcheri/Umbridge'i sadomasoporno, mida ma kunagi interneti pealt lugema sattusin? Hakkab JM siin loos külmkappi lembima? Õnneks ei.
Isa Pjotr paistab siin loos olevat selline juba varemeksisteeriv folkloorikangelane, keda me kõik juba tundma peaks - a la Robin Hood või Ämblikmees. Ma iseenesest pole päris kindel, kas ma olen temast mingeid lugusid lugenud, aga veidral kombel see töötas - kusagilt ma teadsin, et isa Pjotr on õigeusu papp, kes kurjade vaimudega tegeleb.
Lugu algab lihtsalt - isake Pjotr on külmkapis elutsevale deemonile teene võlgu ja tasuks sokutab ta kapi kellegi koju, kus sinna toitu pandaks, mida deemon siis süüa saab. Aga - deemon tahab loomulikult verd ja liha, uued külmkapiomanikud on paraku täistaimetoitlased.
Tegu on üsna mõistliku kontseptsiooniga, Raidma saab püstitatud ülesandega kenasti hakkama. Tegelased mõjuvad kohati veidi psühhopaatidena (Pjotr mõtleb alguses, et ohverdab külmkapile neitsi, asjaosalistel näib lähedase inimese surmast üsnagi pohhui olevat, stiilis, et ikka juhtub), aga see ongi selline võrdlemisi lustakas lugu. Pentagramm joonistatakse põrandale spreivärviga, sest katsu sa linoleumi peale kriidiga joonestada, koos lohutusega, et piirituse ja soodaga tuleb kenasti maha.
Ühesõnaga, loeks isakese Pjotri seiklustest teinegi kord, tunduvad päris vahvad seiklused olevat.
Raske on ikka jutte arvustada, mis mulle meeldivad, kohe on palju vähem kirjutada.
8/10
maskiga laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar