https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kasikaes
Üks ootmatumaid esimesi lauseid jutus üldse.
Aga ma juba tean, et selle jutu kohta saab olema raske midagi öelda, sest Krafinna üldiselt oskab kirjutada ja see tähendab, et ma peaksin olema natuke professionaalsem kui muidu ja ma ei viitsi.
On siis naine, kelle mees on surnud. Nad peavad ta maha matma, sest krematooriumis on järjekord 2 kuud, mis tundub imelik, aga ma pole kunagi krematooriumide toimimise vastu huvi tundnud, nii et võibolla see on normaalne. Aga edasi läheb juba intrigeerivaks, tuleb välja, et nad elavad patriarhaalses diktatuuris, mis tähendab, et naisega tehakse varsti midagi, sest on mingisugune Seadus. Muidugi on nüüd igasugused paralleelid "Teenijanna looga", aga ma ignon seda, sest ma raamatut pole lugenud.
Nii, naised peavad koos mehega hauda minema, kui too surema peaks. Võibolla see selgitab midagi krematooriumide kohta, aga ma ei tea. Seal oli pikk lõik, kus kirjeldati, mis oli juhtunud ja mis süsteem nüüd toimis. Seda oleks saanud kindlasti panna kuidagi loomulikumalt teksti sisse, praegu nagu supsti väike vikipeedia keset juttu. Ma sellest pole veel aru saanud, mis seal maailmas naisi palju rohkem on kui mehi.
Nii, nüüd žanr muutub täiesti lambist. Surnud mees hakkab zombiks ja seda näidatakse vahepeal läbi kassi vaatepunkti, mis jätab suht külmaks, sest kassil on zombist suht külm. Selline huvitav komakoht on ka zombistumise tõenäosuses: 0000001,1%.
Lõpp ei seostu üldse toimunuga, abikaasa, kes pidi hauda kaasa minema ei ole üldse enam teemaks, patriarhaalne diktatuur ei puutu samuti asja. Midagi huvitavat ei juhutnud ka, kusagil taustal sõi mees surnuaivahi ära ja siis kõndis romantiliselt päevale vastu. Meh. Kõik olnud potentsiaal jäi ära kasutamata, lõpuks oli üks täiesti mittemidagiütlev jutt.
Ma annan normaalse kirjutusoskuse ja potentsiaali eest kokku
7/10
aga selle lugemine suurt midagi peale frustratsiooni eelmainitud kasutamata potentsiaali eest ei andnud.
Kapten Viriseja
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar