Jutustus: Eraku kiiged - Viktor Kolupajev /kv

Jutu teine lause: 

Ka see kord oli kõik nagu tavaliselt. 

Mul on nii põnev.

Mitte, et iga jutt peaks algama kohe actioniga või nii, aga natuke ju võiks olla midagi, mis kutsuks lugema.

Igatahes, kosmoselaev tuleb varude pärast. Rekka. See on rekka. Mul pole põnev. (ÕS ütleb reka, aga ta eksib. Tänu ÕSile ma saan teada ka seda, et peene tiiskantiga Nikolai Traikov on nähtavasti sopran.)

Rekkameestest ühe nimi on Virt ja ma alguses kogemata vaatasin, et r on t ja nüüd on mul lapsikult lustakas. See koht, kus nad läksid tahab maa kohta hästi palju asju teada, ju nad pole seal ammu või üldse käinud. Aga see pole üldse oluline, sest nad said asjad peale ja lähevad minema koos uue kaasreisijaga. Kogu see episood oli ebavajalik, oleks võinud alustada sellest, kuidas nad sõidavad planeet Eraku poole, mis on müstiline etc. Seal valitseb, muideks, selva.

Selva on Amasoonia vihmamets, nagu ÕS ja entsüklopeedia ütlevad, mis teeb selle asumise teisel planeedil pisut ootamatuks, aga noh, Amasoonia on suur. Inimmõistus oli selva ees, muideks, võimetu, aga mida see tähendab, ma ei tea. Need paar kirjeldavat lõiku, mis planeedist räägivad (sest raske on seda teksti muudmoodi edasi anda, onju), mainivad muuhulgas, et džungel kasvab hästi kiiresti tagasi, tundidega, nii et äkki see tähednab seda?

Varasemad ekspeditsioonid, kellest antakse nüüd kiire ümberjutustus, avastas oma vintlennukitega võõra tsivilisatsiooni jõuväljaga ümbritsetud mahajäetud baasid. Misasjad on vintlennukid, ma ei tea, jutt ei ütle ka. Aga kõige imelikum on see, et baasid asuvad iga 2000km taga. Mitte umbes iga 2000km taga vaid iga 2000km taga. Kilomeetrid on teatavasti väga Maa-põhised mõõtühikud. Aga noh. Ajarändurid? Kokkusattumus? Jutt ei pööra sellele imelikule numbrimaagiale tähelepanu.

Rekka jõuab nüüd planeedi juurde ja see ei vasta. Nad on mures ja arutavad, mis võiks põhjuseks olla ja nad ei tule otsekohe selle peale, et põhjus võiks olla selles võõras tsivilisatsioonis, mille baasid need on, jättes endast natuke rumala mulje.

Kui nad inimtühja baasi kohale jõuavad, siis nad lähevad lahku, jättes endast idiootide mulje.

Nad leiavad kohaliku naise, kes minestab, sest... ta on naine?

„Mis temaga on?” küsis Nikolai.
„Magab,” vastas Erly.
„Kas ta tõesti midagi ei öelnud?”
„Ütles – „Kui õudne siin on!””
„Mida see võiks tähendada?”

Ok.

Kuskil veerand lugu on läbi, see on üpris pikk lugu, aga me ei tea tegelastest midagi peale nende nimede, nad on nagu arvutimängutegelased selles mõttes, et iseloomu neil väga ei ole ja ainus, mis loeb, on see, mis nende ümber toimub.

"---Seal, kus nad olid istunud, nägin ma kahte luukerer (sic) ja rõivaste jäänuseid...” Eva sulges kätega silmad. „See oli midagi õudset.”
(...)
„Mis sai edasi?”
„Ma ehmusin. (...) Ma jäin üksi. see oli õudne."

Kas tal oli õudne või? Ma pole päris kindel. Nagu, basics, people. Show, don't tell.

Nüüdseks iga kord, kui öeldakse selva, siis ma mõtlen kelkudele.



Rekkamehed (koos kaaslasega) käivad ja uurivad ringi.

Kolmas kord tabas teda hirmulaine. Ta komberdas väljapääsu poole, püüdes karjatust tagasi hoida. Ta põrkas vastu uksepiita ja võpatas ootamatusest. Hele valgus koridoris tõi ta uuesti teadvusele. „Aga kuidas oli siin Eva?” mõtles ta. „Naine. Üksi. ---"

Ei tea, jah, kuidas naine hakkama sai, oma, ee, tisside ja menstrueerimise ja õrna hingekesega.

Muidugi ma eeldan, et see on meelega, mitte et autor on idu, seal on maailm, mis on retroulme, aga miks valida mingi selline troop sinna alles jätmiseks, ma ei tea.

Uurijad hakkavad vaikselt aru saama, et see, et asjad on muutunud vanaks ja inimesed luukeredeks, võib tuleneda sellest, et aeg on mingit jura teinud vahepeal. Aga natuke liiga vaikselt, nagu nad oleksid rumalad.

Kõik, mis asus ekvaatoril, on vananenud kümneid või isegi sadu aastaid. Võimalik, et see on mingite mikroorganismide töö.

See on see, miks nad tunduvad rumalad. Ajarännu mikroorganismid? Okei, vabalt, kui sellele mingitki põhjust ja tausta ja loogikat juurde pookida, aga praegu see tuli täpselt nii lambist nagu siit tundub.

Ühed tüübid, kes käisid kaugemat baasi vaatamas, leiavad sealt rekkameeste kaasreisija surnud eksnaise. Vähemalt tundub, et ta suri võideldes, mitte külmkapis.

Siis nad leiavad ühest väiksemast baasist surnud naise, kes tegelikult on naise tütar, aga kuna tegu on rumalate inimestega, siis nad pole veel päris leppinud sellega, et aeg töötab päriselt seal imelikult.

Nimedel pole seni väga tähtsust olnud, kõik on enam-vähem sama iseloomuga. Nüüd on oluline hetk, mil ma peaksin teadma, kes see on, kes uksest sisse tuli, aga ma ei mäleta, seega mul puudub igasugune emotsioon peale segaduse.

Nad vahepeal saavad kokku ja arutavad, mis nende arvates toimub, ja tuleb välja, et nad ei ole rumalad, nad on ikkagi imbetsillid.

Baasi teises otsas on mingid võõrad oma toimetusi ajamas, aga rekkamehed hoiavad neist eemale, sest... põhjused. Nagu ikka, on põhjuseks plot, sest kõik vabandused, mis nad ise välja toovad, on ääretult nõrgad.

Kuna lugejale on toimuvast enam-vähem ülevaade antud, siis võib lõpuks tundmatutega kokku ka saada, kes, nagu oli algusest peale selge, on tavalised inimesed, mitte müstilised tulnukad. Nad on ühest kaugemast baasist ja tulid mingit jura õhku laskma, sest see peaks aja korda tegema.

No ja siis nad seal tegelevad selle korda tegemisega ja täidavad kõik olnud augud teadlase päevikuga, kes räägib ära, et nad tegid eksperimenti, mis läks viltu. Nojah siis. Suur üllatus. Lisaks ta ütleb, et baasidest oli kohe alguses leitud skeeme ja asju, mis olid Maalt pärit. See selgitab vähemalt, miks asjad olid kenasti 2000km kaugusel. Aga ei selgita, miks nad seda saladuses hoidsid ja käitusid nagu nad oleksid rumalad. Probleem on minu jaoks nüüd selles, et kohe alguses ei öeldud ära, et tegu on tõlkejutuga ja ma raiskasin pika aja sellega tegelemise peale. Kuidas ma nüüd tean kui palju probleeme on autorist ja kui palju tõlkijast?

Paljud sõnad ja laused ja väljendusviisid on ilmselgelt tõlke tõttu ja see retrohõng, mis mulle meeldis, ei ole retro, kui see on kirjutatud ammu ja see, kuidas naisi on kujutatud on see, kuidas autor arvas, et on normaalne naisi kujutada, mitte mingisugune retrovärk, sest ta sündis aastal 1936.

Nii et kokkuvõttes ma ütlen, et oli okei, ei midagi märkimisväärset, ja ma hinnet ei pane ja ma loodan, et ma tulevikus ei pea oma aega samamoodi raiskama.

Kapten Viriseja