Lohe neelas alla päikse - Manfred Kalmsten /ml

 "Lohe neelas alla päikse/susi neelas alla kuu."

Algus tekitab kohe sellise Vanema Edda vaibi.

Paneme kohe võrdlusmaterjali ka, nii-ütelda mussi, mida taustaks panna lugemise ajal.

"Üks moor elas idas Rauametsas

ja söötis seal soerdeid sest seltsist kui Fenrir,

kuid kurjusest kunagi trolli kujul

neelab üks nendest ära naeruse kuu.

Imeb suremist alustand meeste üdi,

katab jumalail rahumaad roostese verega;

siisap päike on tume suvede tulles

ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?"

Niisiis.

Tundub, et see on ka postapokalüptiline lugu, aga sellise Edda-atmosfääriga. Skoburdr-haigus ja methall tööriistade tegemiseks. See annab juba esimese plusspunkti.

Khõkhõkvatid ja rotthad mulle jälle sellist Edda-vaibi ei anna, aga ega ma pole ka sel alal ekspert. Peale selle, see mu enda leitud paralleel, ei saa ju kirjanikule pahaks panna, et ta selle järgi ei käi, mida ma oma peas ette kujutan. Või on need KKV-d ja RTH-d, misiganes need ka poleks? Tüüpiline postapo-nali, kus saab rääkida suurest merekoletisest nimega EckeröLine?

Okei, see Edda-fiilis pole vist põhieesmärgiks seatud. Peategelane Helk on lihtsalt selline, noh, barbar. Teeb oma barbariasju, kütib, võitleb kollidega, imetleb kadunud imelisi tööriistu.  Läheb retkele Susiurgu.

See 'aahi' ja 'maa-ja' ja kõik nood muud keeleväänamised hakkavad mingi hetk ära tüütama. Aga olgu.

Jess, Helk kuuleb teise inimese häält. Ma olen nimelt arvamusel, et kahe inimese omavahelises kontaktis on rohkem potentsiaali, kui lihtsalt inimese kontaktis keskkonnaga. 

Oo, ja ei ole mitte teine inimene ainsuses, vaid terve bande, ja nende suhetesse on juba konflikt sisse kirjutatud- osad neist on teiste vangid/orjad. 

Järgneb mõrvastseen, kannibalismistseen ja vägistamisstseen, nii et ilmselt on vangivõtjad Halvad. Hea küll, las nad olla.

Helk näeb vägistamisstseeni pealt ja otsustab naise päästa. Peategelane meil siis Kangelane. Kuigi, olgu mainitud, et otsustab päästa ainult naise, mehest on poogen, sellepärast, et, noh...

Helk hiilib siis ligi, tapab vahimehe, päästab naise vabaks, kakleb ühe teise naisega, ja naise nõudmisel ka tolle venna. Siis aga neid märgatakse.

Nüüd tuleb üht teatavat tüüpi stseen, mille on täiuseni arendanud Alan Hawthorne Hill.

 

Nii.

Lõpp ei olegi päris see, mis ma ootasin, kus kangelane saab tasuks naise. Naine leiab, et kuna kangelane on haavatud, on sobiv võimalus tema maine vara omistada ja sääred teha. Selles mõttes ju tore, et ei ole kõige klišeelisem lahendus.  Lõpus tuleb veel ilus motiiv, kus päike, mida oli peetud lõplikult kadunuks, pilvedest korraks läbi paistab. 

Ma ei teagi nüüd. Nagu, lugu on okei, aga väga suurt emotsiooni ei tekitanud.

6/10

Maskiga Laksija 

Kui väljas levis surmalehka - Jaak Herbst /ml

Autor ja pealkiri mõlemad sellise kõduse kõlaga. Mulle kõdu üldiselt meeldib, aga mis siis kui see on lihtsalt selline poeetiline sügispiltide heietamine ilma loota? Mida ma siis ütlen? 

Aga äkki ei ole. 

Loeme nüüd loo läbi ka.

(mingi kuu peaks täiega tegema seda, et arvustame lugu ilma lugemata, ainult pealkirja ja autori järgi - nende järgi  ennustame, milline lugu on, ja siis ütleme, et kuulge, räme sitt ju)

Nii. On uduvihm asfaldil, mis viib mu arvamust tolle kõduse sügispildi poole. Aga teisalt on seal ka zombid. Nii et võib-olla on actionit ka.

'Örisema' on niivõrd haruldane sõna, et seda ma kasutaks ainult üks kord jutu jooksul, muidu jääb kriitikule silma.

(jaa, ma tean, ma ise kasutasin sõna 'kõdu' juba kolm korda arvustuse jooksul. aga nagu me kunagi vist ütelnud oleme, arvustustel siin blogis pole mingeid standardeid, ma loodaks väga, et lugude autorid panevad oma lugudesse rohkem tööd, kui meie. muidu oleks ikka väga kurb)

Nii.

Lühida jutu häda vist see, et näeme sisuliselt lühikest väljavõtet millestkist suuremast. Sihuke üks päev X-i elust.  X on siinkohal siis kuueteistkümneaastane poiss, kes üritab Maximast pärast zombimaailmalõppu patareisid varastada, vahepeal tapab zombisid. Lõpus tuleb välja, et teeb seda sellepärast, et oma väiksele õele ravimeid saada. Õilis poiss, tore-tore, iseenesest on ju sümpaatne, kui peategelasel on inimesi, kellest  ta hoolib ja kelle nimel ta on valmis riskima. 

Ma eelmise loo kallal vingusin, et ideekirjandus, siin tahaks nagu vinguda, et polnud nagu ühtki uut ideed. Et sihuke hästi standardne 'küll elu pärast ilmalõppu on ikka kole' lugu. Ja see polnud isegi terve lugu, see oli lõik mingist pikemast tekstist.

Tähendab, see, et uusi motiive pole, poleks isegi nii hull.  (Zola, näiteks, on ka uute ulmeliste motiividega üsna kitsi, aga ikka loetakse) Aga siis peaks see lugu millegi muu peal seisma, näiteks tegelaste või atmosfääri. Hea küll, atmosfääri nagu oleks, alates juba peakirjast ja autori nimest. Aga atmosfäärist üksi jääb väheks, kui just väga meisterlikult tehtud pole. (teatavas stiilis muutuvad tegelased ka atmosfääri osaks, selliseks liikuvaks tapeediks, see võib kohati väga võluv olla. aga jah, see nõuab suurt osavust) Siin muidugi on tegelane ka, ja ma kujutan ette, et kui temast kirjutataks natuke pikemalt, siis ma täitsa loeks, ma täitsa tahakst teada, mis tast saab. Aga praegune 'jutt' passiks tegelikult pikema loo sissejuhatuseks - et saame teada, kes see Aron on ja mis teda motiveerib. Ja võib-olla võiks teisi tegelasi ka olla - siin kaks kõrvaltegelast on, aga nad on väga episoodilised. No mis parata, nende väljaarendamise jaoks pole autoril lihtsalt ruumi olnud.

Teksti rütm on kohati ka... omapärane. See, kuidas autor jõuab ühest mõttest teiseni. Ma ei taha päris  ütelda, et see on halb, ja tegelikult on raske isegi sobivat omadussõna leida.  Võib-olla "filmilik"? Ei tea. Võib-olla ma lihtsalt kujutan ette. 

Tegelikult võiks sellest potentsiaalselt isegi loo saada, sellise, mis mind huvitaks. Meil on juba olemas üks tegelane, kes midagi tahab, me saame aru, miks ta seda tahab, ta on isegi täitsa sümpaatne ja see on juba päris hea. Meil on ka üks teine tegelane (kauplejanaine), kes näib ka asju tahtvat ja kelle soovidel on potentsiaali Aroni soovidega vastuollu minna. Saaks nende kahe vahele mingi lahendamata konflikti, mingi pinge, mis süžeele kütust annaks. Täitsa võiks midagi arendada. (kuigi maailm selline üsna tüüpiline tsombilüps, võib-olla autor tahaks oma tööd panna pigem millegi alla, kus rohkem omanäolisi ideid sees, eks ta ise tea paremini). 

Viimane lõik muidugi annab aimu, et ei tule siin seda täislugu. Sest meil on Väga Kurb ja Raske ja tuleb ilmselt Kole Lõpp. Ma tsuti nooremana arvasin ka, et siis on hea lugu, kui hästi traagiline lõpp on. Mida traagilisem, seda kunstipärasem. Siin - mtea. Ei, see lõpp sobib küll üldise tonaalsusega, ma ei taha väga mõnitada. Ja näe, siit saaks võtta metatasandil õpetliku ivakese, et laste lugu oli alles algamas, kui karm saatus... 

Aga tegelikult, mul savi,  mul ikka tunne, et lugu oleks pikemana ja korralikuma süžeega parem olnud, kurb lõpp või mitte.

3.5/10

Maskiga Laksija

Täiuslik tütar - Maarja Kruusemets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taiuslik-tutar

Vahel üteldakse ulme kohta 'ideekirjandus'. Seda üldiselt ei mõelda vist solvanguna, aga tegelikult võiks see  täiega solvang olla. Rubriigist 'viis kopikat pangetäis' ja nii edasi. Et kui loos pole nagu peale idee midagi muud. Et selle sisu saab ammendavalt paari lausega ära kirjeldada - ja sel juhul, miks raisata enda ja lugeja aega, kirjutada terve jutt, kui paarist lausest piisaks? (noh, kirjatehnikat vist kirjutamisega siiski õpib, nii et enda aja raiskamine see ehk pole)

Te vist saate aru, kuhu ma sellega tüürin.

Tulevikus saab tellida endale soovitud omadustega lapsi. Paar tellib endale lapse, kelle üheks omaduseks on muuhulgas kuulekus. Tuleb välja, et ilma enesesäilitamisinstinkti või selgroota  kuulekus on üsna nadi asi, sest laps teeb tõesti  kõike, mida teised talle ütlevad. Paar tahab garantiiremonti, aga unustasid oma arvestuses teatavad üheksa kuud ära - ai-ai-ai!

Iseenesest ei ole lugu väga kohmakalt kirja pandud, see kiirluup lapse kasvamisest jätab kuidagi sellise skitseeritud mulje, aga ei ole ka väga hull. Natuke küsimusi tekitab, et kui flegma peab paar olema, et garantiisse alles siis pöörduda, kui laps on üle üheksa aasta vana  ja ilmselt on see ahvikäpa-aspekt tema loomuses juba mitu aastat varem välja löönud. Nagu, mul endal lähevad ka raamatukogutähtajad pidevalt üle, aga laps on ehk paari kraadi võrra tähtsam kui "Tarzan vs King Kong" või midaiganes ma ka ei loeks. 

Aga tegelikult selline asi parema jutu puhul ei häiriks. Kui ei oleks selline jutt, nagu ülal mainitud, et paari lausega saab kokku võtta. Aga siin saab. Ja siis saab mõistagi kõige kallal vinguda, aga need kõik on sümptomid.

Põhjus on ikka see va ideekirjandus.

4/10

Maskiga Laksija

Perefotod - Risto J. Juvanen

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-perefotod

Kuule, midagi imelikku toimub, kõik detsembrikuu jutud on täitsa asjalikud olnud. Nagu, Reaktori üldist taset vaadates juhtub ikka harva, kui üle viie punkti kümnest anda, ja siin kohe kõik kolm juttu?  Kas on toimumas mingi faasinihe? Inimkond läheb üle kõrgema teadvuse tasemele? Veevalaja ajastu või mis tand ongi.

Igatahes, see pole klassikalises mõttes lugu. See on selline  postkaart, kaamera näitab meile kontekstist välja kistud pilti, me ei tea, miks need inimesed külmas palverännakule lähevad, natuke antakse vihjeid, vist on olnud maailmalõpp, maailm ilma kevadeta juba aastaid, mingi põhimõtteliselt valge laeva otsimine, postapokalüptiline eshatoloogia, lõpus veel pöördena kosmoselaev-koletis, mis ei lunasta, vaid lihtsalt tapab (või siiski lunastab?).  Vanamees kustuva lõkke ääres, läkiläki peas,  poisike haokoormaga, jalgrattaga sõitev papp. Papi jumalat enam keegi teine ei usu, olla surnud. Taevasse saab hoopis teisiti.

Ma tean, et ma peaks kiusama, et kus on narratiiv, kus on lugu, ja natuke saaks alguses norida ka stiili üle, kus mingid täiendlaused on omaette lauseteks tehtud, see ei näe hea välja. Aga see stiil paraneb, ja mulle tegelikult sümpatiseerib selline lukuauguvaade. Saaks vist süüdistada liigses sentimentaalsuses ka, et kuda siis nii, et tuhk langeb perefotodele, see ju kisub kitši juba, aga mul ükstapuha, olengi sentimentaalne inimene.

Ja tegelikult, postapokalüptiline viimsepäevaootus on asi, mida ma pole varem kohanud, ja see on juba omaette kiitust väärt.

7/10

Maskiga Laksija

Järv - Helina Ravasoo /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-jarv

Selle loo alguses hakkas mul umbes teisest lõigust peas üürgama "kauges küüülaaaas/vanaema juuuureees/eelaasiiin koord/koogu suuvee". Sest peategelane Anja on ühest sellisest külast pärit. Ja ta läheb sinna koos sõber Kate'iga. Seal on järv, kus elavat koletis, mida neiud mõistagi ei usu.

Ma loodan, et selle loo pööre ei ole 'aga tegelt on koletis päris!'. See oleks küll üsna igav. Midagi võiks ikka rohkem olla. 

Nii. Nüüd figureerib loos kursaõde Serena, kellest Anja näib olevat sisse võetud. Võinoh, 

Õnneks tuli loengusaali juurde Serena ja kõik jäid hetkeks vait. Serenas oli midagi sellist, et tema tulles vaikis kogu ruum. Ta oli eemalolev ja vaikne ja Anja arust kõige kaunim ja stiilsem olevus, keda ta kunagi näinud oli. Ta riietus peaaegu alati pükskostüümidesse või heljuvatesse pastelsetesse kleitidesse ning täna oli tal seljas valge komplekt, mis oli kui selga valatud. Jalas kandis ta kõrgeid punase tallaga kingi, mis tundusid täiesti ebapraktilised, aga olid siiski nii rabavalt kaunid, et Anja tundis teravat kadedust.

On see jee kadedus. On see jee.

Serena on muidu ilmselgelt ka mingi üleloomulik olevus. Äkki ta on näkk, näkke mainiti. 

Oh, tuleb välja, et ta on hea näkk, mitte paha näkk. Päästab peategelast-sõpra, kui nad järvejääle töllerdama lähevad ja sisse kukuvad. Ja tundub, et on üleloomulik võime mälestusi kustutada, et oma identiteeti kaitsta.

Siin on midagi päris toredat. See, kuidas Serena Anja usaldamiseni jõuab. Laseb oma müüridel langeda, võtab ta vee alla kaasa, suudleb. See on ilus hetk.  Aga siis on vaja mälestused kustutada ja nii ei mäleta järgmine kord Anja enam kogu loost midagi.  Nukker. Ei, lõpp on täitsa hea.

Ma ei teagi. Midagi on muidugi lugudes 'a mis siis kui X on päris' lihtsakoelist. Aga see pole vist tingimata halb. 

Lühike on ta ka. Ja kuigi lugedes tekkis emotsioon, siis ei olnud see miskipärast väga tugev.

Eh, ei tea. Millegi üle nagu tegelikult väga kurta ei ole. Aga hindeks paneks siiski

6/10

Maskiga Laksija

Tühi paun - Tormi Ariva /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tuhi-paun

Ma olin vist täitsa ära unustanud, kuidas mulle meeldivad jutuvestjad. Sellised, kes räägivad sulle igasugust loba, Calaverase kandi kargajakonnast või millestiganes, jutt eksleb tuvide pereelust kõrvalmaja katusel teeoriateni ideaalsest ühiskonnast ja sealt edasi selleni, kuidas talt varastati ükskord kaks praemuna, ja täitsa ükskõik on sellest sihitusest, sest vahva on. Mingi selline loomulik karisma. 

See lugu siin meenutab natuke vormilt "Tuhandet ja üht ööd", seal on ka lood lugudes, milles on omakorda lood, ja sageli lihtsalt jutustamise lusti pärast. Siin küll on teatav side ja loogika kahe taseme vahel, mis on ju tore, aga mulle tundub, et peaasi on ikkagi see jutustamisrõõm, eks autor ise ka tajub, et see on naljakas, sestap paneb lõppu veel lõigu, kus tuleb välja, et see kõik on mingi kirjaniku soperdis enne surma, et näe, tean küll. Aga soperdis see ei ole, hea on.

Süžeest siis niipalju, et üks päkapikk räägib kohtupingis seda, kuidas ühes hämaras kõrtsis oli talle üks teine päkapikk rääkinud, kuidas ta oli ükskord kaupmeestega teel ja ränga paduka eest pakkusid neile varju kamp druiide, kellest üks rääkis loo ühest vargapoisi kavalusest. Ja lõpus selgub, et see oli lihtsalt ühe kirjaniku uid.

Ja kõik nood tasemed sisaldavad aistilisi detaile, need kõik hakkavad elama, selline klassikaline tüüpiline fantasymaailm, aga see klassikalisus pole siin üldsegi paha, ei, ja sellesse ausalt ütelda täitsa sobib selline jutt jutuvestmisest. Kulissid on õiged. Mõttes kujutan ette, et sellises maailmas tegelased vast veedavadki hästi palju aega juttude pajatamisega. 

Ma peaks vist pikemalt kirjutama, sest muidu on nii, et asjast, mis mulle ei meeldi, kirjutan kümme lehekülge, aga heast asjast ilgelt vähe. Aga ilmselt on see hea asja arvustamine ka oskus, ja see tuleb harjutamisega. Ja seda praktikat on mul siin blogis  kahjuks vähe olnud. 

Samas,  lootust on. 

8/10

Maskiga Laksija

Sõnad öötaeva all - Miikael Jekimov /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sonad-ootaeva-all

Ma sain teada, et luku kinnitõmbamise jubla nimi on "lukusti", mis mulle küll sõnana üldse ei meeldi, aga vähemalt sai jälle targemaks (Jekimov kasutas sõna "kinniti", mis on okei, ma lihtsalt huvi pärast guugeldasin enda jaoks täpsustuseks). Ma vaatasin põgusalt lukkue ajaloo kohta ka ja vanad lukud on ägedad.

Peategelase nimi Erin on kuidagi tuttav, aga ma seda ei viitsi guugeldada. Nii et kui ta on varem samast piffist juba kirjutanud, siis ei pruugi see mulle ka meelde tulla. Eks näis.

Igatahes näeb ta surevat vanameest, kes räägib nii nagu ta oleks raamatutegelane, aga millegipärast ei pööra Erin sellele erilist tähelepanu, ilmselt seetõttu, et ka temas on see alge olemas. Ta saab müstilised sõnad, mida müstilistele tundmatutele edasi anda ja vanamees kaob.

Müstiline.

Hahaa, parim osa ta nime juures on see, et rajavas käändes on see Erinini. Ma muhelesin selle üle.

Müstilised politseinikud käivad Erini juures ja on müstilised. Mulle meeldib, kuidas nad on kummalised, seda tulise kohvikannu haaramist ja tekkinud kohvitasse poleks vaja olnudki, nad olid ilma selleta juba piisavalt.

Siis ta hängib linnas ringi, näeb paari müstilist kogu ja müstilisi poliseinikuid, kelle ta müstiliselt ära saadab ja läheb ise koju.

Ma olen täiega pettunud selles lõpus, mulle jutt seni väga meeldis, aga lõpp oli igav.

Jekimov on mõnikord liiga poeetiline, aga see rafineeritus ja balanss tuleb harjutamisega ning kuigi mõnikord on ta kujundid harjumatud, siis mulle üldiselt see meeldib. Ja sellele lisaks ta oskab eesti keelt ka, mis on tore vaheldus. Mul on tunne, et seal kus ta elab sajab suurema osa ajast vihma, sest talle meeldib vihmast kirjutada. Ja mõnikord on ta visuaalid natuke liiga filmilikud, aga ma otseselt ei kurda, ta visuaal tuleb vähemalt väga konkreetselt silme ette. Mida ma tahan öelda, on see, et mulle üldiselt meeldivad Jekimovi asjad, mis teeb neist kirjutamise keeruliseks.

7/10

Muidu oleks rohkem, aga nagu öeldud, lõpp ei meeldinud.

Kapten Viriseja