Ja aidaku meid jumal - Veiko Belials /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ja-aidaku-meid-jumal

Ma vaatan kui pikk see jutt on ja mõtlen sama, mis pealkiri.

Väike hirm on sees, aga Belialsi puhul on vähemalt lootus, et ma ei sure seda lugedes.

Wilsen NanoComp Corporationi turvateenistuse juhataja Joff Turgel. Keldini viies paarispäev, kell 13.78 kohaliku aja järgi.

 

Vähemalt alguses on tegemist intervjuuga. Mingi inseneri ülekuulamine. Mulle ei meeldi intervjuud jutuna. Ma olen näinud väga väga vähe neid, mis oleksid tehtud nii hästi, et ma tahaksin neid sellises vormis pikemalt lugeda.

Keldini teine paaritupäev

Ma loen seda vahepeal kui "paarituspäev". See on palju huvitavam asi, mille üle mõtiskleda, kui see dialoog ilma ainsagi kirjelduseta.

Vahepeal on mingi koosoleku protokoll ja päevikute väljavõtted.

Ma saan aru, et Belialsil oli mingi mõte, mille ta tahtis peast ära saada, aga päris juttu ei viitsinud kirjutada, nii et viskas suvalist pahna paberile mõttega, et küll Reaktor avaldab. Ja Reaktor avaldas.

Mingid tulnukad said nanojura inimestelt kätte, kes ei teadnud, et nad on mõistuslik eluvorm ning sõitsid siis selle jura abil valmistatud kosmoselaevadega minema. Aa, ja keegi sai surma ja mingi uurimisbaas on seal planeedil ka või midagi.

Hah, ma kogemata nägin, et mu kaaskannataja on seda juba arvustanud, nii et ma võtan otsad supsti kokku.

A no ja siis nad uurivad neid tulnukaid, kellega nad suhelda ei oska ja siis nad teevad kaugeleulatuvaid järeldusi ja siis saab jutt läbi.

See oli üpris igav.

3/10

Kapten Viriseja

Lõplikkuse apoteoos - Reidar Andreson /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-loplikkuse-apoteoos

Ma surin vahepeal koroonasse ära, aga ma sain vaktsiini, nii et nüüd on mul parem. Jätkakem aga hooga sealt, kus meie lustakas raamatuklubi kunagi pooleli jäi.

Ma mõtlesin ümber, ma ei taha elus olla.

Kaks gaasipilve hängivad kosmoses ja söövad planeetidelt gaasi. WTF see on.

Nagu, võibolla saaks sellest mingi hästi halva naljasketši, seest peer on gaas ja peer on oma olemuselt alati teatavasti väga humoorikas, aga see lugu oli ainult /halb nali peeruhaisu kohta/.

Mind ei koti suvaline gaasipilv, sest ma ei mõista teda ja meid pole ka üritatud neid mõistma panna.

Puänt, kui seda selleks võiks nimetada pole kõige hullem, aga ega see märkimist väärt ei ole ka.

3/10

sest ma olen hullemaid asju ka näinud, kirjavigu vähemalt esimese hooga silma ei jäänud (ega teist korda ei tule).

Kapten Viriseja

Võõra mehe kingad - Ilmar Särg /ml

 Sihuke lugu, et mõni teine ulmik küsiks, et kuhu jäi ulme, aga mina küsiks, et kuhu jäi konflikt. Ja natuke ka nagu mures autori pärast, et kas kõik on korras?

Lugu on siis ühest vanemast mehest nimega  Jaak, kelle naine on surnud. Satub ühtedel matustel kokku teise lesega, Margega, sümpaatia on olemas. Sebivad. Marge annab Jaagule oma kadunud mehe kingad. Kingad viivad Jaagu paari kadunud mehele olulisse kohta. Kõik.

Sekka viriseb Jaak oma täiskasvanud laste üle, kes pole endale veel peret loonud. Mõnede lugude puhul tekib kahtlus, ega autor ei kurda selle üle, mis ta enda elus halvasti on ja mis ei meeldi. Siin on see kahtlus üsna tugev. Seda enam, et peategelane on kõva töömurdja, kes ei võta viina suu sissegi ja tal läheb lõpuks  kõik hästi.

Ehh.

Tahaks kuidagi mingit konflikti ka. (see, et lapsed ei käitu nii, nagu Jaak tahaks ei loe, see ei puutu väga keskesse teemasse) Ja peategelast, kes ei ole autori arvates ideaalinimene. (võib-olla ei ole, võib-olla see, kuidas ta oma laste kallal vingub, on autori peas viga. aga mul on tunne, et ei ole, süüdi on lapsed)

Stiil pole ka nüüd midagi erilist. Tegelane ostab 'imeilusa käokinga'. Ses mõttes hea, et mitte lihtsalt lille, vaid konkreetse liigi, aga sõna 'imeilus'  jätab mulle kuidagi naiivse mulje.

Utreerides saaks ehk midagi sellist:

Jaak oli hea. Tema täiskasvanud lapsed ei olnud head. Jaak leidis endale uue naise. See naine oli ka hea. Nüüd on Jaak ja tema uus naine koos. See on hea. Jaak käis uue naise vana mehe kingadega ka ringi vahepeal, need viisid teda paari kohta, kust sai selgeks, et vana mees oli ka hea olnud.

Otseselt silma ei riivanud, aga nii mittemidagiütlev jutt, et arvatavasti veerand tundi pärast arvustuse kirjutamist on meelest läinud.

3/10

Maskiga Laksija

... siis saabub ka õpetaja- Joel Jans /ml

 Niisiis.

JJ on minu teada kirjaoskaja inimene, nii et mul on selle loo asjus ootused. 

Kohe alguses tulevad mängu Janeti-nimelised tegelased, ja see nimi seostub mul tingrefleksina ühe konkreetse tegelasena. Näe, sellega.

Oh, ma olen nüüd sellest laulust nüüd pumped.

Siin näikse samuti olevat enam-vähem sama mudeli järgi tehtud inimesed, nagu eelmises looski. Võinoh, ma ei tea, kas nad on inimesed, või robotid või küborgid või  metallkaheksajalad. Aga tundub, et nad on sama mudeli eri põlvkonnad, ja neil on  mingi omavaheline konflikt sisse kirjutatud, mis mulle ausalt ütelda rohkem meeldib.

Okei,  vist on ikka robotid.

Ma saan aru, et on äge ja futu kui tegelasteks on sama roboti eri variandid, et nende nimed on umbes 3.12 ja 3.55 jne, aga see teeb lugemise üsna keeruliseks.

Väga hull õnneks ei ole, sest kokku on loo seisukohalt olulisi Janet-roboteid vist neli - 3.55, kes on peategelane, mingi teine suur number veel, kes on ta kaaskonspiraator, aga sobival kombel ma neil eriti vahet ei tee, 3.12, kes on vanem mudel, kes kitub Emale ja Ema, kes on nad kõik tekitanud.

Peategelasel on niisiis mingi plaan, mis käib Ema plaanide vastu, asjad lähevad nurja ja nii nad üritavad kaaperdada laeva, kus transporditakse üht viimastest inimestest, kes on ära külmutatud. Inimene aga sulatatakse üles ja nüüd on aeg selliseks sitcomiks, kus erinevad tegelased peavad omavahel samas tiimis töötama. Ennäe, inimene ei söögi suvalist bioloogilist laga, kuigi on ise bioloogiline! 

Inimesest saab siiski tiimi liige ja koos antakse pahadele robotitele säru. Mul vahepeal tekkis küll mingi skepsis selles asjus, et kuidas saab üks lihtne inimene olla kavalam strateeg, kui pikalt aretatud ja targemakstehtud robot, aga see on tegelikult norimine. Jutt oleks igavam, kui inimene täitsa kasutu oleks, nii et las ta olla.

Ma olen vist varem maininud, et sci-fi pole just mu lemmikalamžanr ulmes, siin on küll lugu täitsa asjalik ja nalja saab ka, kosmoses tehakse lahingut ja actionit, leitakse futujuriidikas kaval seaduseauk  ja kõik võiks ju tore olla, aga natuke ükskõik on ikka.  Mis on ilmselt minu peakujust tulenev. 

Ega ma väga palju hetkel rohkem kommenteerida ei oska.

7/10

Maskiga Laksija

Kõik puud ei ole ühesugused - Helju Rebane /ml

Lõpuks sai võetud kokku julgus, et minna koroonast hoolimata Kükametsa (nimi muudetud) raamatukogu arvutisaali Reaktoreid lugema ja arvustama. Minu  suureks üllatuseks on Reaktor taudist hoolimata jätkanud ilmumist, tea, kuidas autorid küll julgevad oma raamatukogude arvutitubades käia. Aga noh, kultuuri nimel ollakse nähtavasti kõigeks valmis.

Niisiis. 

Lugu õnnestus läbi lugeda, enne kui ma tundsin tahtmist mölisema ja mõnitama hakata, mis on pluss. Mõne teise alguse puhul oleks ma kohe alguses koolikiusajaks muutunud, siin läheb sellega aega. Nüüd ma pean kogu lugu ühes tükis arvustama.

Lugu on iseenesest lihtne. Tulevikumaailmas on kõik mehed täpselt ühesugused (Mister Universumi järgi tehtud), kõik naised täpselt ühesugused(Miss Universumi järgi tehtud), nad pannakse iga päev juhuslikult paari masina abil, mis maju nihutavad. Mees läheb iga päev koju alati suvaliselt valitud uude majja, kõik mehed kingivad naisele alati sama lõhnaõli, naised mehele sama konjaki. 

Näe, pane see Kraftwerki laul fiilise jaoks käima.

See kestab seni, kuni mees satub naise otsa, kes on Eriline, keeldub talle süüa tegemast, põlgab ära lõhnaõli, sest mis tähendus on kingil, mis on kõigile üks ja seesama. Erilisus-individuaalsus on siin maailmas suur tabu ja kuritegu, nimed on surmanuhtluse ähvardusel keelatud, muidu on kõik igavesti noored ja terved. 

Pealkiri tuleb naise tähelepanekust, et puud on omavahel erinevad, mis on ilmselt selles maailmas väga ebatavaline omadussõna. Sümbol, eksole. 

Selline kuidagi hästi basic düstoopia-lugu. Tulevikus on kõik ühesugused, välja arvatud peategelased, kes julgevad erineda. Natuke selline diibi 14-aastase vaatepunkt.

They laugh at me because I'm different, I laugh at them, because they are all the same.

Kuidagi huvitav, et hoolimata sellest tulevikuküllusest käivad kõik mehed ikka veel tööl. 

Okei, see pöörduv ratas majadega oli üsna vahva, see ka, kuidas paarilisi iga päev juhuslikult vahetatakse. Kõige basicum lugu vist ei ole. Kuigi elemente oleks nagu siin-seal näinud. "Totu Päikeselinnas" sisaldas vist ka üht lugu, kus oli keerlev maja ja siis üks päev läks üks jorss kogemata tund aega varem koju ja kõndis identsesse paraadnasse identsesse korterisse ja siis aeti ta kellegagi sassi ja jama kui palju. Kiviräha "Liblikas" vist mainiti ka ära, et inimesed on nii sarnased, et vahel nad lähevad omavahel sassi ja kogemata satuvad üksteise abikaasadega kokku elama, ilma et keegi tähele paneks. 

Aga selles loos on midagi naiivset, kuidagi retrofuturislikku. Natuke skemaatiline on ka. Mõnes üksikus kohas tuleb pilt silme ette, milline see keskkond on,  aga need kohad on vähemuses.

6/10

Maskiga Laksija

Ja aidaku meid jumal - Veiko Belials /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ja-aidaku-meid-jumal

Näe, käes on aasta uus. Siin blogis on aga ikka 2020, oktoober veel. Tuleb ruttu sellest välja saada.

Belials on kogenud ulmekirjanik, ma nooremana lugesin talt mitmeid asju, mis meeldisid, saab näha, kuidas see läheb.

Formaadiks näikse olevat siis intervjuu, mis tekitab algul teatavat skepsist, kuna ma olen vist lugenud liigagi palju intervjuusid, kus intervjueerija on oma küsimused kodus valmis teinud ja tulistab need intervjueeritavale otse kindlaksmääratud järjekorras, hoolimata sellest, mida talle vastatakse. Pratchett on  seda stiili töganud, et umbes esimene küsimus on, et kust saate oma raamatutele ideed, Pratchett vastab, et olen need varastanud ja kohe räägin teile, kuidas. Teine küsimus on, et mis su lemmikvärv on.

Tundub aga, et siinne intervjuu on rohkem dialoogi moodi. Ma vist natuke kartsin seda ka, et tuleb lugu infodumpi vormis. Et see formaat ei anna midagi juurde, et intervjueerija ei ole rohkem tegelane kui raamatulehekülg või teleekraan. Aga siin on isegi lootust, et ehk  intervjueerija iseloom või omadused ka midagi mõjutab.

Intervjueerijad ja intervjueeritavad vahelduvad üsna kiiresti, palju nimesid, natuke raske jälgida. Kes on kes ja mida nad teevad ja tahavad? 

See nõks, et tüüp kontrollib, kas valetada saab, selle abil, et vahetab radisti ja baasiülema nimed ära, on päris vahva.

Nüüd tuleb veel mängu küsimus, et mida teevad või tahavad planeedi algsed asukad. Tekib küsimus, et kas nad üritasid põgeneda (klassikaline õudusfilmi troop, kus a la loomad on hirmul, sest nemad teavad enne, et tuleb midagi paha) või lahkusid muul põhjusel.

Siis tuleb veel jutt kividel põhinevast liigist, mis oli täitsa vahva. 

Nonii, ongi läbi.

Tegelikult nagu okei jutt, see dialoogide ja salvestuste formaat ses mõttes isegi töötas, et infot anti edasi just paraja kiirusega. Tegelased olid nagu ka olemas, aga taustal, markeeritult, nad olid ikkagi nagu selleks, et anda sobivas tempos meile selle süsteemi kirjeldus edasi.

Eh. Ma ei tea. Belials nagu kirjutada oskab, halb jutt see polnud. Aga ma kuidagi väga ei vaimustunud ka. 

6/10

Kreeka pähkel - Imre Siil /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kreeka-pahkel

Jorss korjab surnuaiast kreeka pähkleid (ta on välismaal) ja selle haua omanik annab talle unes nõu. 

Nõu kuulda võtnud, tahab surnu vaevatasu, milleks on haua kordategemine.

See põhimõtteliselt ongi kogu jutt. 

Nagu eelmise kohta pole mul ka siinkohal eriti midagi öelda.

Nii et ma ei pane siia ka hinnet.

Aga see on pigem kompliment vist?
See on tüütu, et nad ilmuvad mitte selles järjekorras, mis ma kirjutanud olen, vaid uuemad esimesena, nii et lugeja peab minema läbi aja tagurpidi, aga elu on juba kord selline!

Ma ei tea, head vana aasta lõppu või midagi.

Peaks ilmselt rohkem purjus olema, et arvamust omada nende asjade kohta. 
Jah. Jah, see tundub nagu hea plaan.

Kapten Viriseja