Tüdruk seinte vahel - Uku ‘Tr1Lo’ Järvis /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tudruk-seinte-vahel

Mida autorinime? Tr1lo? Kas nagu

?

Okei, tegelikult 'trükslo' kõlab isegi päris hästi, ngl. Sihuke veidikese varasema internetiaja vaibiga nimi, selline, kus sul oli fooruminimi näiteks. Võib-olla siis millestkist selletaolisest. 

Aga jutt siis.

Kohe alguses - mulle meeldib maailm, kus öö ja päeva määrab peale kella veel lambipirnide tugevus. Selles on mingi teatav sümpaatia, teatav jaburus. Asendame mingi üsnagi essentsiaalse asja veidike retroliku tehnikaga. Südamelöökide asemel on telegraaf. Või nagu Arvi Siig ütles:

ajalehtedest tehisklorofülli

küberneetikast – aovalgust ihmjat

(tegelikult tundub, et see on natuke igavam ja loogilisem. tuleb öö, siis pannakse lambid madala valguse peale - siiski, miks mitte täitsa kinni? pluss mulle meeldib see implitseeritud reostaat seal)

Aga siis see:

“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.

Okei, võib-olla ma olen liiga neurotüüpiline ja liiga täiskasvanu, aga sihuke valjusti mõtlemine tundub kuidagi eriti ebaloomulikuna. Nagu - isegi kui Marabel oleks seda mõtelnud, oleks see ikka päris kulunud klišeena mõjunud. Teisalt, äkki meil ei olegi loomuliku esteetikaga lugu? Äkki see on muusikal ja järgneb stseen, kus Marabel laulab sellest, millest ta unistab? Ma pole päris kindel, kuidas seda tekstiformaadis edasi anda, aga no takistused on ületamiseks.

Ma nüüd loen mõnda aega ilma kommenteerimata.

Nii, lugesin läbi. 

Mul on kaks suuremat mõtet selle jutuga seoses. Esiteks, see on üsnagi kohmakalt kirjutatud. Kohati laused absull ei voola. Teksti sisemine rütm on väga paigast ära. No ei tööta. Tehniliselt jätab päris palju soovida. Nagu oleks pandud kirja see, mis toimub, ja teadaolev taust nii enam-vähem, kuidas pähe või meelde tuli, et oleks kirjas. See koolkond, et oluline on, kas mingi tõik on kirja pandud, see, kuidas see on kirja pandud, või mis järjekorras, pole oluline. 

Teisest küljest, mulle täitsa meeldis selle loo atmosfäär. Sihuke olupilt, mul on olupiltide vastu nõrkus. Ja isegi see ei häirinud eriti, et meil oli üheainsa tegelasega jutt, tavaliselt ma norin sellega, aga siin isegi ei tahaks. Ja mul hakkas see linn elama, mootoritega köetud ja lampidega valgustatud, roostes kellad ja katlamajad ja tühjad teeninduskäigud seinte sees, mida pidi saab üks väike koletistüdruk ringi liikuda.  

Mul on tunne, et autor on üsnagi algaja ja sestap see tehniline kohmakus, aga ta tajub mingit biiti. Parem kohmakalt teostatud äge asi kui korrektselt teostatud igavus. Ma loodan, et ta õpib paremini kirjutama, sest nagu midagi siin on.

Ma enam üldse ei mäleta, kuidas ma hindeid panin.

Ehh, 5.5/10?

Maskiga Laksija

Elav raamatukogu - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-elav-raamatukogu

Alguses kohe sihuke kommentaar, et jutt on kirjutatud raamatukogude aasta nimel, mis tekitab minus kohe piinlikkust, sest mul on raamatukogu tähtaeg ikka päris märkimisväärselt üle ja viivistest ei taha kohe rääkidagi mitte. Aga neelame selle hirmu alla ja hakkame lugema.

Kohe alguses paneme tähele, et peategelaste nimedest saab panna kokku sõna 'reestooraan', ma ei tea, kas see on selline vihje.

Ma ei viitsi spoilerdamata arvustada, nii et siin on lühikokkuvõte.

Niisiis. Printsess läheb metsa seiklema, enne minekut ta suhtleb veidi ühe tropi krahvipojaga, metsas satub  ta raamatukogusse, mis koosneb elavatest inimestest tehtud raamatutest, kas ka temast tehakse raamat? kuidas kavaldab ta üle raamatukoguhoidja? aga ei kavaldagi, raamatukoguhoidja leiab, et ta on mõttetu ja laseb minna.

Nunuh. 

Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kui traditsiooniline inimene ma olen. Sest see on sihuke lugu, mis murrab vähemalt kaht asja, mida sellise tüüpjutu puhul eeldatakse. Esiteks, et probleem lahendatakse, mitte ei lahene ise. Ja teiseks, et kui sul tuuakse mingi tegelane sisse pikemalt kui 'härra-teile-on-kiri', siis temaga tehakse ka midagi. Sest see lugu näib nagu mõlemat printsiipi murdvat. Sest esiteks jätab raamatukoguhoidja printsessi rahule lihtsalt seepärast, et too pole veel midagi huvitavat teinud, ja nii tuleks tast ainult õhuke raamat. Mis pole iseenesest vale. Võiks olla mingis kontekstis huvitav pööre. Et näe, kuidas me mängime siin sellise loo konstruktsiooni tüüpiliste eeldustega. Aga mind jättis kuidagi külmaks. 

Ja teiseks oli see krahvipoeg, kes seal jutu alguses töllerdas. Heakene küll, võib-olla tahtis autor meile sedakaudu demonstreerida printsessi karakterit, et selles, kuidas ta krahvipoega suhtub, tuleb printsessi karakter ka välja, teame küll, iga maal kujutab rohkem kunstnikku kui modelli jne. Ainult et siin tundus see stseen ikkagi rohkem krahvipoega kirjeldavat. Nii et ma natuke ootasin, millal ta tagasi tuleb. Ja ei tulnudki. Seda enam, et mulle tegelikult meeldib tegelastevaheline dünaamika, kui on kaks päris karakterit ja nende vahel midagi toimub. Praegu seal teises pooles oli tegelasteks raamatukoguhoidja ja printsess ja too raamatukoguhoidja polnud nagu päris tegelane, nagu rohkem mingi idee kandja, umbes nagu mingist vanakreeka filosoofilisest dialoogist. Tõsi, ta natuke tahab asju, inimesi raamatuteks muuta, aga selles on midagi abstraktset minu jaoks. 

See, kuidas vanamees võtab kätte lüüra ja Estoora imestab siis, et "Morgensterni lüüra!", oli üsna kohmakas. Ma tahaks natuke rohkem läbipõimitust tekstist. Praegu on mulje, et Mairi kirjutas teksti jooksvalt improviseerides, ja siis tõi sisse suvalise maagilise eseme, sest miks mitte ja kirjeldas selle mõju jooksvalt lahti. Nagu mingis improvisatoorses mängus. Ma võtan kätte objekti, selleks on - Morgensterni lüüra. Ja see on maagiline, see -  muudab inimesi raamatuteks.

Hea küll, see oli ehk liiga suur norimine. See, et inimesed on raamatuteks muudetud, see on ette ära näha. Aga see lüüra mõjub seal pisut sellise võõrkehana. Nagu, miks just lüüra? Miks mitte võti, peegel, sulg, hobune, juustukera, kokaiinikarbike, jne? Või võib-olla on see lihtsalt kolmas fantasyjutukaanonite väänamine - selle kaanoni siis, et kui sa tahad mingi hetk sisse tuua nt. Armastuse Kahuri, siis peaks sellest enne juttu olema, muidu on nii, et kahur veeretatakse sisse, keegi ütleb, et see on Armastuse Kahur ja kõik on šokis, peale lugeja, sest ta ei tea misasi see on ja talle peab pool lehekülge seletama, nii et ta ei saa seda üllatusemotsiooni. Muidugi, nii väikeses jutus ei saa ühtegi asja eriti niisama juhuslikult mainida, sest kohe on teada, et see mõne aja pärast välja ilmub, aga ega see praegune lahendus ka hästi ei töötanud. Tava sai igatahes küll korralikult väänatud.

Okei, ma tegelikult ei tea, kuidas kirjutada nimega võluesemetest niimoodi, et see veidi pompöösse ja totakana ei mõjuks. Ega see kolmas tava ei ole sageli ka väga hea. 

See, et seal on mingid deemonid kaaslastena kohati inimestel, see oli vahva, see mulle meeldis. Selline väikene detail, mis annab maailmale karakterit juurde.

Väike seos ka Gaimani "Trollisillaga", seal on mingi sarnane motiiv, et üleloomulikud jõud ei võta, sest elu on veel elamata, pole huvitav. Ainult et Gaimani lugu mulle meeldis, nii et see võrdlus ei tule Mairile kasuks.

Aga eelkõige on mul selle jutuga jah see jama, et see rikub teatavaid reegleid, mida ma sellise jutu puhul eeldaks. See ei ole muidugi tingimata patt, kui vaja, siis muidugi murra reeglit, murra kõiki. Ainult et selle jutu puhul mu arust need reeglimurdmised ei hakanud lihtsalt tööle, nii et tekkis tunne, et seda kõike tehti oskamatusest, või õigemini, sest Mairi on kirjutanud küll, kiirustamisest. Oli kiire, toimetaja nõuab homseks lugu, no saadame selle teele. Ma ei tea. 

Ehh.

3/10

Maskiga Laksija

Magajad - Tim Hornet /ml

 On öö. Kaamera zoomib sisse hauakivile, kus seisab Reaktori Reaktsioonid 2019-2022. Võitlus oli olnud pikk ja raske, aga  talvel oli tõesti tundunud, et Reaktori vaprad toimetajad ja kaastöölised olid kurjuse hävitanud ja selle blogi siin tagasi põrgusse saatnud.

Aga kas see on ikka nii?

Kusagil huikab öökull. Nahkhiireparv lendab üle ekraani. Ja hauast sööstab välja KÄSI!

Niisiis, kuhu me jäimegi?

Alustuseks mulle siis üks hästi lühike lugu. Sihuke pisike etüüd "Uinuva kaunitari" teemal (võinoh,  muuhulgas "Uinuva kaunitari" teemal. tõenäoliselt on selle motiiviga muinasjutte tohhuijaa i bolše. aga mu Aarne-Thompsoni kataloog on kusagil eiteakus, nii et jääb järgi vaatamata). Mees suudleb ilgelt kaua maganud naist. Sest hormoonid ja nähtavasti kui keegi on hot, siis on võimatu teda suudlemata jätta (no mul on ka teistsuguseid kogemusi, aga ma ei ela ka muinasjutus, nii et mis mina ka tean). Aga siis üteldakse, et ohoh, tati sees on ju hunnik infot, ja implitseeritakse, et selle läga-panemise kaudu sai nüüd mingi iidne kurjus (nagu meie blogi siin) nüüd inimkonna kohta kõik teada ja hakkab pihta üks suur Õudus. 

Ei, tegelikult mulle see laast isegi veidi sümpatiseerib. Sest võtab ammuteada muinasjutumotiivi ja keerab sellele pahaendelise vimka peale, nagu ikka tehakse (vt. näiteks "Snow, Glass and Apples"). Muinasjutud on meil üsna sügavalt luuüdis sees nii et see räägib sellise kihistusega, mis kipub töötama. Ja ma olen lihtne inimene, lood sellest, kuidas ärkab Iidne Kurjus, sest keegi midagi kogemata, on ka kuidagi sümpaatsed. (internet mingi viimastel kuudel on läinud leili "Muumia" peale, peaosades Brendan Fraser ja Rachel Weisz, mida ma nooremast east üsna hea sõnaga meenutan, tea, ehk peaks üle vaatama) Ja see, kuidas lühidalt point edasi anda, on ju ka tore, et sul on mõte, idee ja selmet kirjutada kaustik täis, kirjutad ühe lehe, see kirjeldab idee ära, valmis. Mul on üks tuttav, kes on nt. Calvino "Olematu rüütli" peale seepärast verine, et mõtte saaks ju edasi anda ühe lehega ja lugu on väga kontseptuaalne, nahhui sul lühiromaani vaja selleks kirjutada oli.

Mis siis viga on? Noh, ses mõttes, et kui see oleks hästi tehtud, siis tegelikult siit pealt saaks ehk midagi veel kasvatada. Kus oleks päriselt karakterid ja pinge ja strateegilisel hetkel taibatud oh-shit moment (oh-shit momendiks siis see laast siin). Ja saaks kirjeldada seda, kui veider ja õudne see ülesäratatu ikka on. Ja see tulemus oleks märksa suurem ja ägedam kui see etüüd siin.  See muidugi eeldab, et sellega saadaks hästi hakkama, mis ei ole muidugi garanteeritud, täitsa võimalik on ka lati alt läbi joosta, mis puhul on seesinane lühivorm parem.

Teisalt ma nüüd ei tea, kui tugev see loogika on, et tati kaudu saad kogu inimkonna saladused teada ja siis on neid hõlpus võita. Geenid - seda, jaa, usun. Aga ajalugu? Ma nüüd ei tea. Hea küll, seda ehk näed, kas inimene on tarvitanud hambapastat ja kartulit, midagi selle kaudu nagu aimab, aga päris kogu ajalugu? See kuidagi logiseb. Muidugi, võib-olla kollile geenidest piisakski, et välja mõelda näiteks mingi hirmus biorelv inimkonna vastu, miks mitte. Aga meile seda siin ei näidata, mis tähendab, et see ei hakka minu jaoks tööle. Ma võin ju headcanoneid teha seni, kuni issanda päev looja läheb, aga ega see teksti tugevamaks tee.

No ütleme 5/10

Maskiga Laksija

Pilvitu päev Ridge Townis - Marek Liinev /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pilvitu-paev-ridge-townis

See pealkiri tekitab mus vesterni tunde, mis on iseenesest ju vahva, mulle vesterni-esteetika meeldib. Aga näis, kuidas tegelikult on.

Okei, see ei ole vestern, tundub.

Tundub, et on hästi selline poeetiline tekst. Vana naine hakkab surema, paneb kunagise pulmakleidi selga, on valmis Surmaga tantsima, tantsides lükatakse ümber portselannõud ja tõmmatakse alla kardinad. Vana naine lubab Surmale veel viimast diili.

Nüüd tuleb registrimuutus. Registrimuutus on iseenesest tore, näitab, et kirjanik oskab mitmel viisil kõnelda. Ma loodan, et seda uut registrit on huvitav lugeda ka. Eelmist juppi kandis see poeetiline vaib, ma ei tea, kas ilma selleta oleks tekst töötanud. Kui sul on mängus üks tegelane korraga, siis see tekitab alati riski, et pole huvitav lugeda, tegelastevaheline konflikt on hea pingegeneraator.

Igastahes, tundub, et vana naise pakkumine surmale oli see, et tema vaim tolmupilve kujul seestab suvalisi inimesi ja muudab nad mõrvarlikuks. Kohalik politsei hämmingus. On üks stseen, kus politsei läheb uurima juhtumit, kus vanaisa läks hulluks ja hakkas relvaga ähvardama, mis natuke nagu kannab pinget (et no me teame kõik, et see on selle vana naise töö, aga no kuidas siis täpselt), aga siin on see uudishimu natuke nagu tehnilist laadi, et mida siis täpselt too needus/pilv/misiganes ka teeb. Kui vanameest näha on, on selge, võetakse ta maha, ahah. Siin on natuke see häda, et see olukord on linnaelanike jaoks pinevam kui lugeja jaoks, sest linnaelaniku jaoks on see müsteerium  - toimuvad veidrad asjad - MIKS? Lugejale anti lahendus loo alguses ette ära, tema teab. Ja isegi kui autor oleks teinud kavala nükke ja tõstnud selle surmatantsu stseeni lõppu, siis poleks väga huvitav olnud, sest praegu tundub, et vana naine on pahatahtlik lihtsalt sellepärast, et tal on selline iseloom, ta kannatas lapsepõlves palju ja sestap on paranoiline. Miks ta lihtsalt suvalisi inimesi ründab - ei tea, ilmselt lihtsalt seepärast, et ta kuri. 

See on maru pikk lugu, ma nii poole pealt kirjutasin seda, kes teab, äkki läheb paremaks.

Miks on Roberti hüüdnimi Billy, mitte Bobby?

Okei, see, kui Billy ja politseiülem krematooriumis käivad, on isegi enamvähem okei lugeda. Sõjaväebaasi osa ka. Seal tekib juba selline konkreetne probleemilahendamise vaib, millest on tunne ka, et sellest võib abi olla. (vastandina sellele, kui mõnes kohas sa vaatad, kuidas tegelased proovivad selliseid lahendusi, millest lugeja teab, et abi ei ole, lihtsalt selleks, et ta saaks aru, mis sorti jutu sees ta on. see on kohati tüütu. ma saan muidugi aru, et normaalne tegelane ei hüppa pärast esimest veidrat juhtumit järeldusele "Kummitused!", vaid mõtleb enne, et äkki mingi mürkgaas või oli krematooriumis mingi segadus, aga ikka tahaks veidi selle koha vahele jätta. ma tegelt ei tea, kuidas seda probleemi lahendada.)

Tegelikult lõpuosas tõmbab jutt veits kaasa ka, on sellist jooksmist ja pinget ja kas-jõuab-või-ei-jõua tunnet. Ma küll ei saanud päris täpselt aru, miks Billyga läks lõpus nii nagu läks.

Natuke oli sellist "Salatoimikute" vaibi. Täitsa kujutan ette, kuidas Mulder ja Scully seda juhtumit lahendaks. Aga siis, jah, oleks see olnud juhtum, müsteerium, saladus, mis vajab lahendamist. Praegu siin seda aspekti ei olnud. Ja ma tean, ma ei saa nõuda kirjanikult, et ta oleks kirjutanud hoopis teistsuguse loo. Aga praegu oli kuidagi väga sirgjooneline lugu - on Antagonist, me teame, kes ta on, ta hakkab tegema Paha, siis Head peavad aru saama sellest, mida lugeja juba ammu teab (s.t see osa ei ole eriti huvitav, kui seda just ei tehta mingisuguse huvitava nurga alt, a la "How to talk to girls at parties", kus tulnukad ütlevad viieteistaastasele peategelasele näkku, et nad tulevad kosmosest aga too on liiga viisteist, et aru saada ja mõtleb, et huvitav, mis jooki juua, et tüdrukutele huvitav tunduda), siis saavad Head ka aru, mis toimub ja lahendavad probleemi.

Algusosa oli vahva.  

Ma saan aru, et ongi olemas  täitsa inimesed, kes kõiki lihtsalt vihkavad ja ongi õelust täis, aga mul on tunne, et see muutis antagonisti lihtsalt kuidagi lapikumaks. Kui seal olnuks keegi/miski, keda ta ei vihka, oleks saanud võib-olla sellega kuidagi mängida ja selle põhjal lahenduse genereerida. Tõsi, mingi psühholoogia tal oli, ta vihkas oma lapsi kohe eriti palju, ja lahendus tuli sellest. Nii et jälle, autor ei ole iseenesest midagi valesti teinud, aga mul on kõhutunne, mis ütleb, et oleks olnud võimalik asjad huvitavamalt lahendada. 

See viimane lause võtab vist suht kokku minu suhtumise sellesse juttu.

5.5/10

Maskiga Laksija

Peibutaja - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-peibutaja

Primitiivsel planeedil, mida hoitakse (totakal põhjusel) arengus taga, on üks moodne (st tuleviku) inimene. (Naine, kuni meile vastupidist ei tõestata.) Koos kohalikega jälitavad nad kurja nõida, kes lapsi varastab. 

Kütt hoidis silmad lahti. Kivi nägi väga realistlik välja. Isegi liiga.

The who now? Rõhk siinkirjutaja poolt.

Tuleviku tüüpi kutsutakse kütiks, sest ta jahib seda kurjamit, kelle juurde kuri nõid läheb. Nad jõuavad Rapuntseli tornini, kus kurja torni poolt hüpnotiseeritud talumehed üles ronivad ja ära süüakse (spoilers), aga ta laseb torni õhku ja läheb koju. Kordagi ei teki muljet, et tal võiks sellega raskusi tekkida, söödud tüüpidest on ka suva, sest me ei tea nende kohta midagi peale selle, et nad on, well, talumehed. Suht meh jutt. See muinasjutu osa oli ka nõrgim senistest.

3/10

Kapten Viriseja

Jõuluõhtu saladus - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-jouluohtu-saladus

Kõigi lemmik Maarja kirjutab jälle. Ma mäletan, et viimane kord teda arvustades jõudsin ma järeldusele, et teda pole olemas, aga ma ei mäleta enam miks. Mul oleks võimalik minna tagasi seda arvustust üle lugema, aga siinkohal järgneb homeeriline naer. Ma jätkan eeldusega, et Maarja Kruusmetsa pole olemas, aga ma ei näe, miks see peaks minu arvamust ta lugudest kuidagi mõjutama.

Igastahes, jätkub ajarännu saaga. Mingi mees peab minevikus jõuluvana mängima, sest ta ajamasin otsustas seda, sest... plot ütles nii. See on ainus põhjus.

Tegelane on sama kahemõõtmeline nagu alati, aga tegelt jutt on vahva, sest see on selline natuke naiivselt siiras. Sümpaatne jõulujutuke. Sobib sinna auku, kus ta on. See on vist see teine Maarja, kes kirjutab natuke paremini. Mitte palju, aga piisavalt.

4+/10

Kapten Viriseja

Sant lugu - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sant-lugu

See on tore kui autor meie eest arvustamise ära teeb ja selle isegi juba kohe pealkirja sisse paneb.

Laast, selle halvas mõttes. Piisavalt lühike, et pinda ei käi, samas. Leim plot twist, mingit kaalu millelgi ei ole, peategelane (?) on lihtsalt loll.

3/10