Elav raamatukogu - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-elav-raamatukogu

Alguses kohe sihuke kommentaar, et jutt on kirjutatud raamatukogude aasta nimel, mis tekitab minus kohe piinlikkust, sest mul on raamatukogu tähtaeg ikka päris märkimisväärselt üle ja viivistest ei taha kohe rääkidagi mitte. Aga neelame selle hirmu alla ja hakkame lugema.

Kohe alguses paneme tähele, et peategelaste nimedest saab panna kokku sõna 'reestooraan', ma ei tea, kas see on selline vihje.

Ma ei viitsi spoilerdamata arvustada, nii et siin on lühikokkuvõte.

Niisiis. Printsess läheb metsa seiklema, enne minekut ta suhtleb veidi ühe tropi krahvipojaga, metsas satub  ta raamatukogusse, mis koosneb elavatest inimestest tehtud raamatutest, kas ka temast tehakse raamat? kuidas kavaldab ta üle raamatukoguhoidja? aga ei kavaldagi, raamatukoguhoidja leiab, et ta on mõttetu ja laseb minna.

Nunuh. 

Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kui traditsiooniline inimene ma olen. Sest see on sihuke lugu, mis murrab vähemalt kaht asja, mida sellise tüüpjutu puhul eeldatakse. Esiteks, et probleem lahendatakse, mitte ei lahene ise. Ja teiseks, et kui sul tuuakse mingi tegelane sisse pikemalt kui 'härra-teile-on-kiri', siis temaga tehakse ka midagi. Sest see lugu näib nagu mõlemat printsiipi murdvat. Sest esiteks jätab raamatukoguhoidja printsessi rahule lihtsalt seepärast, et too pole veel midagi huvitavat teinud, ja nii tuleks tast ainult õhuke raamat. Mis pole iseenesest vale. Võiks olla mingis kontekstis huvitav pööre. Et näe, kuidas me mängime siin sellise loo konstruktsiooni tüüpiliste eeldustega. Aga mind jättis kuidagi külmaks. 

Ja teiseks oli see krahvipoeg, kes seal jutu alguses töllerdas. Heakene küll, võib-olla tahtis autor meile sedakaudu demonstreerida printsessi karakterit, et selles, kuidas ta krahvipoega suhtub, tuleb printsessi karakter ka välja, teame küll, iga maal kujutab rohkem kunstnikku kui modelli jne. Ainult et siin tundus see stseen ikkagi rohkem krahvipoega kirjeldavat. Nii et ma natuke ootasin, millal ta tagasi tuleb. Ja ei tulnudki. Seda enam, et mulle tegelikult meeldib tegelastevaheline dünaamika, kui on kaks päris karakterit ja nende vahel midagi toimub. Praegu seal teises pooles oli tegelasteks raamatukoguhoidja ja printsess ja too raamatukoguhoidja polnud nagu päris tegelane, nagu rohkem mingi idee kandja, umbes nagu mingist vanakreeka filosoofilisest dialoogist. Tõsi, ta natuke tahab asju, inimesi raamatuteks muuta, aga selles on midagi abstraktset minu jaoks. 

See, kuidas vanamees võtab kätte lüüra ja Estoora imestab siis, et "Morgensterni lüüra!", oli üsna kohmakas. Ma tahaks natuke rohkem läbipõimitust tekstist. Praegu on mulje, et Mairi kirjutas teksti jooksvalt improviseerides, ja siis tõi sisse suvalise maagilise eseme, sest miks mitte ja kirjeldas selle mõju jooksvalt lahti. Nagu mingis improvisatoorses mängus. Ma võtan kätte objekti, selleks on - Morgensterni lüüra. Ja see on maagiline, see -  muudab inimesi raamatuteks.

Hea küll, see oli ehk liiga suur norimine. See, et inimesed on raamatuteks muudetud, see on ette ära näha. Aga see lüüra mõjub seal pisut sellise võõrkehana. Nagu, miks just lüüra? Miks mitte võti, peegel, sulg, hobune, juustukera, kokaiinikarbike, jne? Või võib-olla on see lihtsalt kolmas fantasyjutukaanonite väänamine - selle kaanoni siis, et kui sa tahad mingi hetk sisse tuua nt. Armastuse Kahuri, siis peaks sellest enne juttu olema, muidu on nii, et kahur veeretatakse sisse, keegi ütleb, et see on Armastuse Kahur ja kõik on šokis, peale lugeja, sest ta ei tea misasi see on ja talle peab pool lehekülge seletama, nii et ta ei saa seda üllatusemotsiooni. Muidugi, nii väikeses jutus ei saa ühtegi asja eriti niisama juhuslikult mainida, sest kohe on teada, et see mõne aja pärast välja ilmub, aga ega see praegune lahendus ka hästi ei töötanud. Tava sai igatahes küll korralikult väänatud.

Okei, ma tegelikult ei tea, kuidas kirjutada nimega võluesemetest niimoodi, et see veidi pompöösse ja totakana ei mõjuks. Ega see kolmas tava ei ole sageli ka väga hea. 

See, et seal on mingid deemonid kaaslastena kohati inimestel, see oli vahva, see mulle meeldis. Selline väikene detail, mis annab maailmale karakterit juurde.

Väike seos ka Gaimani "Trollisillaga", seal on mingi sarnane motiiv, et üleloomulikud jõud ei võta, sest elu on veel elamata, pole huvitav. Ainult et Gaimani lugu mulle meeldis, nii et see võrdlus ei tule Mairile kasuks.

Aga eelkõige on mul selle jutuga jah see jama, et see rikub teatavaid reegleid, mida ma sellise jutu puhul eeldaks. See ei ole muidugi tingimata patt, kui vaja, siis muidugi murra reeglit, murra kõiki. Ainult et selle jutu puhul mu arust need reeglimurdmised ei hakanud lihtsalt tööle, nii et tekkis tunne, et seda kõike tehti oskamatusest, või õigemini, sest Mairi on kirjutanud küll, kiirustamisest. Oli kiire, toimetaja nõuab homseks lugu, no saadame selle teele. Ma ei tea. 

Ehh.

3/10

Maskiga Laksija