Pilvitu päev Ridge Townis - Marek Liinev /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pilvitu-paev-ridge-townis

See pealkiri tekitab mus vesterni tunde, mis on iseenesest ju vahva, mulle vesterni-esteetika meeldib. Aga näis, kuidas tegelikult on.

Okei, see ei ole vestern, tundub.

Tundub, et on hästi selline poeetiline tekst. Vana naine hakkab surema, paneb kunagise pulmakleidi selga, on valmis Surmaga tantsima, tantsides lükatakse ümber portselannõud ja tõmmatakse alla kardinad. Vana naine lubab Surmale veel viimast diili.

Nüüd tuleb registrimuutus. Registrimuutus on iseenesest tore, näitab, et kirjanik oskab mitmel viisil kõnelda. Ma loodan, et seda uut registrit on huvitav lugeda ka. Eelmist juppi kandis see poeetiline vaib, ma ei tea, kas ilma selleta oleks tekst töötanud. Kui sul on mängus üks tegelane korraga, siis see tekitab alati riski, et pole huvitav lugeda, tegelastevaheline konflikt on hea pingegeneraator.

Igastahes, tundub, et vana naise pakkumine surmale oli see, et tema vaim tolmupilve kujul seestab suvalisi inimesi ja muudab nad mõrvarlikuks. Kohalik politsei hämmingus. On üks stseen, kus politsei läheb uurima juhtumit, kus vanaisa läks hulluks ja hakkas relvaga ähvardama, mis natuke nagu kannab pinget (et no me teame kõik, et see on selle vana naise töö, aga no kuidas siis täpselt), aga siin on see uudishimu natuke nagu tehnilist laadi, et mida siis täpselt too needus/pilv/misiganes ka teeb. Kui vanameest näha on, on selge, võetakse ta maha, ahah. Siin on natuke see häda, et see olukord on linnaelanike jaoks pinevam kui lugeja jaoks, sest linnaelaniku jaoks on see müsteerium  - toimuvad veidrad asjad - MIKS? Lugejale anti lahendus loo alguses ette ära, tema teab. Ja isegi kui autor oleks teinud kavala nükke ja tõstnud selle surmatantsu stseeni lõppu, siis poleks väga huvitav olnud, sest praegu tundub, et vana naine on pahatahtlik lihtsalt sellepärast, et tal on selline iseloom, ta kannatas lapsepõlves palju ja sestap on paranoiline. Miks ta lihtsalt suvalisi inimesi ründab - ei tea, ilmselt lihtsalt seepärast, et ta kuri. 

See on maru pikk lugu, ma nii poole pealt kirjutasin seda, kes teab, äkki läheb paremaks.

Miks on Roberti hüüdnimi Billy, mitte Bobby?

Okei, see, kui Billy ja politseiülem krematooriumis käivad, on isegi enamvähem okei lugeda. Sõjaväebaasi osa ka. Seal tekib juba selline konkreetne probleemilahendamise vaib, millest on tunne ka, et sellest võib abi olla. (vastandina sellele, kui mõnes kohas sa vaatad, kuidas tegelased proovivad selliseid lahendusi, millest lugeja teab, et abi ei ole, lihtsalt selleks, et ta saaks aru, mis sorti jutu sees ta on. see on kohati tüütu. ma saan muidugi aru, et normaalne tegelane ei hüppa pärast esimest veidrat juhtumit järeldusele "Kummitused!", vaid mõtleb enne, et äkki mingi mürkgaas või oli krematooriumis mingi segadus, aga ikka tahaks veidi selle koha vahele jätta. ma tegelt ei tea, kuidas seda probleemi lahendada.)

Tegelikult lõpuosas tõmbab jutt veits kaasa ka, on sellist jooksmist ja pinget ja kas-jõuab-või-ei-jõua tunnet. Ma küll ei saanud päris täpselt aru, miks Billyga läks lõpus nii nagu läks.

Natuke oli sellist "Salatoimikute" vaibi. Täitsa kujutan ette, kuidas Mulder ja Scully seda juhtumit lahendaks. Aga siis, jah, oleks see olnud juhtum, müsteerium, saladus, mis vajab lahendamist. Praegu siin seda aspekti ei olnud. Ja ma tean, ma ei saa nõuda kirjanikult, et ta oleks kirjutanud hoopis teistsuguse loo. Aga praegu oli kuidagi väga sirgjooneline lugu - on Antagonist, me teame, kes ta on, ta hakkab tegema Paha, siis Head peavad aru saama sellest, mida lugeja juba ammu teab (s.t see osa ei ole eriti huvitav, kui seda just ei tehta mingisuguse huvitava nurga alt, a la "How to talk to girls at parties", kus tulnukad ütlevad viieteistaastasele peategelasele näkku, et nad tulevad kosmosest aga too on liiga viisteist, et aru saada ja mõtleb, et huvitav, mis jooki juua, et tüdrukutele huvitav tunduda), siis saavad Head ka aru, mis toimub ja lahendavad probleemi.

Algusosa oli vahva.  

Ma saan aru, et ongi olemas  täitsa inimesed, kes kõiki lihtsalt vihkavad ja ongi õelust täis, aga mul on tunne, et see muutis antagonisti lihtsalt kuidagi lapikumaks. Kui seal olnuks keegi/miski, keda ta ei vihka, oleks saanud võib-olla sellega kuidagi mängida ja selle põhjal lahenduse genereerida. Tõsi, mingi psühholoogia tal oli, ta vihkas oma lapsi kohe eriti palju, ja lahendus tuli sellest. Nii et jälle, autor ei ole iseenesest midagi valesti teinud, aga mul on kõhutunne, mis ütleb, et oleks olnud võimalik asjad huvitavamalt lahendada. 

See viimane lause võtab vist suht kokku minu suhtumise sellesse juttu.

5.5/10

Maskiga Laksija