https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tudruk-seinte-vahel
Mida autorinime? Tr1lo? Kas nagu
?
Okei, tegelikult 'trükslo' kõlab isegi päris hästi, ngl. Sihuke veidikese varasema internetiaja vaibiga nimi, selline, kus sul oli fooruminimi näiteks. Võib-olla siis millestkist selletaolisest.
Aga jutt siis.
Kohe alguses - mulle meeldib maailm, kus öö ja päeva määrab peale kella veel lambipirnide tugevus. Selles on mingi teatav sümpaatia, teatav jaburus. Asendame mingi üsnagi essentsiaalse asja veidike retroliku tehnikaga. Südamelöökide asemel on telegraaf. Või nagu Arvi Siig ütles:
ajalehtedest tehisklorofülli
küberneetikast – aovalgust ihmjat
(tegelikult tundub, et see on natuke igavam ja loogilisem. tuleb öö, siis pannakse lambid madala valguse peale - siiski, miks mitte täitsa kinni? pluss mulle meeldib see implitseeritud reostaat seal)
Aga siis see:
“Oh kui tore oleks sellise peale saada, eemale sellest õudusunenäost,” lausus Marabel iseendale kõvasti, vaadates unistavalt selle laevavraki poole, mis mingi imekombel lendas.
Okei, võib-olla ma olen liiga neurotüüpiline ja liiga täiskasvanu, aga sihuke valjusti mõtlemine tundub kuidagi eriti ebaloomulikuna. Nagu - isegi kui Marabel oleks seda mõtelnud, oleks see ikka päris kulunud klišeena mõjunud. Teisalt, äkki meil ei olegi loomuliku esteetikaga lugu? Äkki see on muusikal ja järgneb stseen, kus Marabel laulab sellest, millest ta unistab? Ma pole päris kindel, kuidas seda tekstiformaadis edasi anda, aga no takistused on ületamiseks.
Ma nüüd loen mõnda aega ilma kommenteerimata.
Nii, lugesin läbi.
Mul on kaks suuremat mõtet selle jutuga seoses. Esiteks, see on üsnagi kohmakalt kirjutatud. Kohati laused absull ei voola. Teksti sisemine rütm on väga paigast ära. No ei tööta. Tehniliselt jätab päris palju soovida. Nagu oleks pandud kirja see, mis toimub, ja teadaolev taust nii enam-vähem, kuidas pähe või meelde tuli, et oleks kirjas. See koolkond, et oluline on, kas mingi tõik on kirja pandud, see, kuidas see on kirja pandud, või mis järjekorras, pole oluline.
Teisest küljest, mulle täitsa meeldis selle loo atmosfäär. Sihuke olupilt, mul on olupiltide vastu nõrkus. Ja isegi see ei häirinud eriti, et meil oli üheainsa tegelasega jutt, tavaliselt ma norin sellega, aga siin isegi ei tahaks. Ja mul hakkas see linn elama, mootoritega köetud ja lampidega valgustatud, roostes kellad ja katlamajad ja tühjad teeninduskäigud seinte sees, mida pidi saab üks väike koletistüdruk ringi liikuda.
Mul on tunne, et autor on üsnagi algaja ja sestap see tehniline kohmakus, aga ta tajub mingit biiti. Parem kohmakalt teostatud äge asi kui korrektselt teostatud igavus. Ma loodan, et ta õpib paremini kirjutama, sest nagu midagi siin on.
Ma enam üldse ei mäleta, kuidas ma hindeid panin.
Ehh, 5.5/10?
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar