On öö. Kaamera zoomib sisse hauakivile, kus seisab Reaktori Reaktsioonid 2019-2022. Võitlus oli olnud pikk ja raske, aga talvel oli tõesti tundunud, et Reaktori vaprad toimetajad ja kaastöölised olid kurjuse hävitanud ja selle blogi siin tagasi põrgusse saatnud.
Aga kas see on ikka nii?
Kusagil huikab öökull. Nahkhiireparv lendab üle ekraani. Ja hauast sööstab välja KÄSI!
Alustuseks mulle siis üks hästi lühike lugu. Sihuke pisike etüüd "Uinuva kaunitari" teemal (võinoh, muuhulgas "Uinuva kaunitari" teemal. tõenäoliselt on selle motiiviga muinasjutte tohhuijaa i bolše. aga mu Aarne-Thompsoni kataloog on kusagil eiteakus, nii et jääb järgi vaatamata). Mees suudleb ilgelt kaua maganud naist. Sest hormoonid ja nähtavasti kui keegi on hot, siis on võimatu teda suudlemata jätta (no mul on ka teistsuguseid kogemusi, aga ma ei ela ka muinasjutus, nii et mis mina ka tean). Aga siis üteldakse, et ohoh, tati sees on ju hunnik infot, ja implitseeritakse, et selle läga-panemise kaudu sai nüüd mingi iidne kurjus (nagu meie blogi siin) nüüd inimkonna kohta kõik teada ja hakkab pihta üks suur Õudus.
Ei, tegelikult mulle see laast isegi veidi sümpatiseerib. Sest võtab ammuteada muinasjutumotiivi ja keerab sellele pahaendelise vimka peale, nagu ikka tehakse (vt. näiteks "Snow, Glass and Apples"). Muinasjutud on meil üsna sügavalt luuüdis sees nii et see räägib sellise kihistusega, mis kipub töötama. Ja ma olen lihtne inimene, lood sellest, kuidas ärkab Iidne Kurjus, sest keegi midagi kogemata, on ka kuidagi sümpaatsed. (internet mingi viimastel kuudel on läinud leili "Muumia" peale, peaosades Brendan Fraser ja Rachel Weisz, mida ma nooremast east üsna hea sõnaga meenutan, tea, ehk peaks üle vaatama) Ja see, kuidas lühidalt point edasi anda, on ju ka tore, et sul on mõte, idee ja selmet kirjutada kaustik täis, kirjutad ühe lehe, see kirjeldab idee ära, valmis. Mul on üks tuttav, kes on nt. Calvino "Olematu rüütli" peale seepärast verine, et mõtte saaks ju edasi anda ühe lehega ja lugu on väga kontseptuaalne, nahhui sul lühiromaani vaja selleks kirjutada oli.
Mis siis viga on? Noh, ses mõttes, et kui see oleks hästi tehtud, siis tegelikult siit pealt saaks ehk midagi veel kasvatada. Kus oleks päriselt karakterid ja pinge ja strateegilisel hetkel taibatud oh-shit moment (oh-shit momendiks siis see laast siin). Ja saaks kirjeldada seda, kui veider ja õudne see ülesäratatu ikka on. Ja see tulemus oleks märksa suurem ja ägedam kui see etüüd siin. See muidugi eeldab, et sellega saadaks hästi hakkama, mis ei ole muidugi garanteeritud, täitsa võimalik on ka lati alt läbi joosta, mis puhul on seesinane lühivorm parem.
Teisalt ma nüüd ei tea, kui tugev see loogika on, et tati kaudu saad kogu inimkonna saladused teada ja siis on neid hõlpus võita. Geenid - seda, jaa, usun. Aga ajalugu? Ma nüüd ei tea. Hea küll, seda ehk näed, kas inimene on tarvitanud hambapastat ja kartulit, midagi selle kaudu nagu aimab, aga päris kogu ajalugu? See kuidagi logiseb. Muidugi, võib-olla kollile geenidest piisakski, et välja mõelda näiteks mingi hirmus biorelv inimkonna vastu, miks mitte. Aga meile seda siin ei näidata, mis tähendab, et see ei hakka minu jaoks tööle. Ma võin ju headcanoneid teha seni, kuni issanda päev looja läheb, aga ega see teksti tugevamaks tee.
No ütleme 5/10
Maskiga Laksija
Tere tulemast tagasi
VastaKustuta