Pilvitu päev Ridge Townis - Marek Liinev /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pilvitu-paev-ridge-townis

See pealkiri tekitab mus vesterni tunde, mis on iseenesest ju vahva, mulle vesterni-esteetika meeldib. Aga näis, kuidas tegelikult on.

Okei, see ei ole vestern, tundub.

Tundub, et on hästi selline poeetiline tekst. Vana naine hakkab surema, paneb kunagise pulmakleidi selga, on valmis Surmaga tantsima, tantsides lükatakse ümber portselannõud ja tõmmatakse alla kardinad. Vana naine lubab Surmale veel viimast diili.

Nüüd tuleb registrimuutus. Registrimuutus on iseenesest tore, näitab, et kirjanik oskab mitmel viisil kõnelda. Ma loodan, et seda uut registrit on huvitav lugeda ka. Eelmist juppi kandis see poeetiline vaib, ma ei tea, kas ilma selleta oleks tekst töötanud. Kui sul on mängus üks tegelane korraga, siis see tekitab alati riski, et pole huvitav lugeda, tegelastevaheline konflikt on hea pingegeneraator.

Igastahes, tundub, et vana naise pakkumine surmale oli see, et tema vaim tolmupilve kujul seestab suvalisi inimesi ja muudab nad mõrvarlikuks. Kohalik politsei hämmingus. On üks stseen, kus politsei läheb uurima juhtumit, kus vanaisa läks hulluks ja hakkas relvaga ähvardama, mis natuke nagu kannab pinget (et no me teame kõik, et see on selle vana naise töö, aga no kuidas siis täpselt), aga siin on see uudishimu natuke nagu tehnilist laadi, et mida siis täpselt too needus/pilv/misiganes ka teeb. Kui vanameest näha on, on selge, võetakse ta maha, ahah. Siin on natuke see häda, et see olukord on linnaelanike jaoks pinevam kui lugeja jaoks, sest linnaelaniku jaoks on see müsteerium  - toimuvad veidrad asjad - MIKS? Lugejale anti lahendus loo alguses ette ära, tema teab. Ja isegi kui autor oleks teinud kavala nükke ja tõstnud selle surmatantsu stseeni lõppu, siis poleks väga huvitav olnud, sest praegu tundub, et vana naine on pahatahtlik lihtsalt sellepärast, et tal on selline iseloom, ta kannatas lapsepõlves palju ja sestap on paranoiline. Miks ta lihtsalt suvalisi inimesi ründab - ei tea, ilmselt lihtsalt seepärast, et ta kuri. 

See on maru pikk lugu, ma nii poole pealt kirjutasin seda, kes teab, äkki läheb paremaks.

Miks on Roberti hüüdnimi Billy, mitte Bobby?

Okei, see, kui Billy ja politseiülem krematooriumis käivad, on isegi enamvähem okei lugeda. Sõjaväebaasi osa ka. Seal tekib juba selline konkreetne probleemilahendamise vaib, millest on tunne ka, et sellest võib abi olla. (vastandina sellele, kui mõnes kohas sa vaatad, kuidas tegelased proovivad selliseid lahendusi, millest lugeja teab, et abi ei ole, lihtsalt selleks, et ta saaks aru, mis sorti jutu sees ta on. see on kohati tüütu. ma saan muidugi aru, et normaalne tegelane ei hüppa pärast esimest veidrat juhtumit järeldusele "Kummitused!", vaid mõtleb enne, et äkki mingi mürkgaas või oli krematooriumis mingi segadus, aga ikka tahaks veidi selle koha vahele jätta. ma tegelt ei tea, kuidas seda probleemi lahendada.)

Tegelikult lõpuosas tõmbab jutt veits kaasa ka, on sellist jooksmist ja pinget ja kas-jõuab-või-ei-jõua tunnet. Ma küll ei saanud päris täpselt aru, miks Billyga läks lõpus nii nagu läks.

Natuke oli sellist "Salatoimikute" vaibi. Täitsa kujutan ette, kuidas Mulder ja Scully seda juhtumit lahendaks. Aga siis, jah, oleks see olnud juhtum, müsteerium, saladus, mis vajab lahendamist. Praegu siin seda aspekti ei olnud. Ja ma tean, ma ei saa nõuda kirjanikult, et ta oleks kirjutanud hoopis teistsuguse loo. Aga praegu oli kuidagi väga sirgjooneline lugu - on Antagonist, me teame, kes ta on, ta hakkab tegema Paha, siis Head peavad aru saama sellest, mida lugeja juba ammu teab (s.t see osa ei ole eriti huvitav, kui seda just ei tehta mingisuguse huvitava nurga alt, a la "How to talk to girls at parties", kus tulnukad ütlevad viieteistaastasele peategelasele näkku, et nad tulevad kosmosest aga too on liiga viisteist, et aru saada ja mõtleb, et huvitav, mis jooki juua, et tüdrukutele huvitav tunduda), siis saavad Head ka aru, mis toimub ja lahendavad probleemi.

Algusosa oli vahva.  

Ma saan aru, et ongi olemas  täitsa inimesed, kes kõiki lihtsalt vihkavad ja ongi õelust täis, aga mul on tunne, et see muutis antagonisti lihtsalt kuidagi lapikumaks. Kui seal olnuks keegi/miski, keda ta ei vihka, oleks saanud võib-olla sellega kuidagi mängida ja selle põhjal lahenduse genereerida. Tõsi, mingi psühholoogia tal oli, ta vihkas oma lapsi kohe eriti palju, ja lahendus tuli sellest. Nii et jälle, autor ei ole iseenesest midagi valesti teinud, aga mul on kõhutunne, mis ütleb, et oleks olnud võimalik asjad huvitavamalt lahendada. 

See viimane lause võtab vist suht kokku minu suhtumise sellesse juttu.

5.5/10

Maskiga Laksija

Peibutaja - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-peibutaja

Primitiivsel planeedil, mida hoitakse (totakal põhjusel) arengus taga, on üks moodne (st tuleviku) inimene. (Naine, kuni meile vastupidist ei tõestata.) Koos kohalikega jälitavad nad kurja nõida, kes lapsi varastab. 

Kütt hoidis silmad lahti. Kivi nägi väga realistlik välja. Isegi liiga.

The who now? Rõhk siinkirjutaja poolt.

Tuleviku tüüpi kutsutakse kütiks, sest ta jahib seda kurjamit, kelle juurde kuri nõid läheb. Nad jõuavad Rapuntseli tornini, kus kurja torni poolt hüpnotiseeritud talumehed üles ronivad ja ära süüakse (spoilers), aga ta laseb torni õhku ja läheb koju. Kordagi ei teki muljet, et tal võiks sellega raskusi tekkida, söödud tüüpidest on ka suva, sest me ei tea nende kohta midagi peale selle, et nad on, well, talumehed. Suht meh jutt. See muinasjutu osa oli ka nõrgim senistest.

3/10

Kapten Viriseja

Jõuluõhtu saladus - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-jouluohtu-saladus

Kõigi lemmik Maarja kirjutab jälle. Ma mäletan, et viimane kord teda arvustades jõudsin ma järeldusele, et teda pole olemas, aga ma ei mäleta enam miks. Mul oleks võimalik minna tagasi seda arvustust üle lugema, aga siinkohal järgneb homeeriline naer. Ma jätkan eeldusega, et Maarja Kruusmetsa pole olemas, aga ma ei näe, miks see peaks minu arvamust ta lugudest kuidagi mõjutama.

Igastahes, jätkub ajarännu saaga. Mingi mees peab minevikus jõuluvana mängima, sest ta ajamasin otsustas seda, sest... plot ütles nii. See on ainus põhjus.

Tegelane on sama kahemõõtmeline nagu alati, aga tegelt jutt on vahva, sest see on selline natuke naiivselt siiras. Sümpaatne jõulujutuke. Sobib sinna auku, kus ta on. See on vist see teine Maarja, kes kirjutab natuke paremini. Mitte palju, aga piisavalt.

4+/10

Kapten Viriseja

Sant lugu - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-sant-lugu

See on tore kui autor meie eest arvustamise ära teeb ja selle isegi juba kohe pealkirja sisse paneb.

Laast, selle halvas mõttes. Piisavalt lühike, et pinda ei käi, samas. Leim plot twist, mingit kaalu millelgi ei ole, peategelane (?) on lihtsalt loll.

3/10

Väike viperus - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaike-viperus

Lugu algab sellega, et päikesevalgus paneb (pea?)tegelase aevastama, mis on vahva, sest see, et mõnd inimest valgus aevastama paneb, on just sellise tasemega fakt, mis on pärismaailmas olemas, aga mille peale iga päev ei mõtle. Annab mingit koloriiti, kuigi see koloriit on pigem rubriigist 'puuduv esihammas'. 

Peategelane nähtavasti ootas lapsena kooliminekut, mis on ka iseloomustav omadus, sest minu mäletamist mööda muist lapsi pigem ei oodanud. Samas ta enda laps on seitsmene, nii et võib-olla ta võtab oma lapse pealt ja selles vanuses vist veel oodati?

Igatahes, lugu räägib siis perekonnast, kus vanaema-vanaisa lähevad kliinikusse noorenemismasinat kasutama. Noorenemismasina juures on technobabble, mis ei mõju, noh, eriti usutavana, seda enam, et põhiline mõjuaine olla vesiniksulfiid, mis, kui Vikipeediat uskuda, mitte ei noorenda rakke, vaid on üldmürk. Võib-olla pidi see olema technobabble'i paroodia või näitama, et arst tegelikult blufib. Aga siis oleks võinud juba korralikult vindi peale keerata ja panna arst rääkima, kuidas arseeniku võileivale määrimine on tervisele väga kasulik.

Gaas igatahes lekib pealtvaatajate ruumi ja siis on Ootamatud Tagajärjed.

Noorenemismasin on nähtavasti maagia, sest see mitte ainult ei moonda inimesi minutitega kümme aastat nooremaks ja kasvata juukseid pähe tagasi, vaid muudab seitsmeaastase lapse imikuks. Nagu, ma saan aru, et siin on see ahvikäpa-efekti tahetud teha, et ahhaa, kõik tahame olla nooremad, aga kas ikka tõesti kõik - lapse puhul ei taha, et ta uuesti titeks muutuks ja peaks kogu kasvatamisprotsessiga algusest pihta hakkama. Ainult et see eeldab, et tehnika teeks mingeid selliseid asju, mis lihtsalt ei mõju usutavatena. Või äkki see pidigi olema maagia? Ja arst oligi võlur, kes bluffis technobabble'it kokku? Võib olla.

Igatahes, tuleb välja, et noorenemismasina mõjud on ajutised. Aga lõpus tuleb välja, et vist ikka päris ei olnud. Ja ma tahaks teada, miks need jupid olid sinna loosse pandud? Et teha juttu pikemaks? Et pingega mängida? Et kuidagi saavutada õnnelikku lõppu? See mõjub kuidagi suvaliselt, nagu oleks lool kaks autorit, kes vaheldumisi kirjutavad ja kumbki tahab oma lõppu. Nagu kuuleks, kuidas kaks last vaidlevad: "Ma lasin su maha!" "Ei lasknud, mul oli kuulivest seljas." "Aga mul on kuulivestiläbistavad kuulid." "Aga..." jne. 

Tegelased on jätkuvalt kuidagi lapikud. Progressi on muidugi natuke näha, peategelasel on nüüd footiline aevastusrefleks, mis, nagu mainitud, on sama kategooria koloriit nagu puuduv esihammas, aga no vähemalt midagi. 

Ma ei teagi, millist nõu Kruusmetsale anda. Proovida kasutada tegelasi, kes tekitaks mingit emotsionaalset reaktsiooni? Tegelasi, kes ei oleks kõige tüüpilisemad? Panna enda ümber tähele mingeid veidrusi? Gaiman ütles vist ühe oma jutukogu eessõnas, et lühijutt sünnib sellest, kui panna kokku kaks asja, mida keegi pole kunagi varem kokku pannud. Kruusmets on üsna järjekindlalt pannud ühe jutu sisse ühe asja. Äkki tasuks rohkem ideid ühe jutu sisse panna. (võib-olla panna neid ideid eri tasanditele, näiteks ühe tegelase tausta, teise keskseks konfliktiks. Või proovida anda üks ühele, teine teisele tegelasele ja lasta neil konflikti minna?)

Seni, jätkuvalt

3/10

Maskiga Laksija

Purpurkuldne - Jaak Herbst /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-purpurkuldne

 

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

Umbes nii jutt algab. Aga siis kohe selgub, et kuigi peategelasel on mõõk, millega ta ebasurnuid tapab, toimub tegevus ostukeskuses, nii et vähemalt tekitab see lugejas küsimuse, et miks ei kasutata moodsamaid relvi.  Ma loodan, et sellele küsimusele on huvitavam vastus kui 'kuulid ei mõju ebasurnutele ja mul juhtus lihtsalt üks mõõk kodus olema' vms.

Surnumanaja jope jääb mingi nurga taha kinni ja ta lendab näoli maha. Sihuke slapstick kohe. Vähemalt on kohe selge, et ta ei ole tõsiseltvõetav antagonist. Pinge läheb kohe maha. Aga eks me oleme jutu alguses ka, siin ongi õige koht madalpinge jaoks.

Okei, see on mingi täiega camp lugu. Igast orkid ja surnumanajad siblivad mööda tänapäevast Eestit ringi, kusagil on mingi Must Ordu, igapäevane nõiakunst. Ja peategelane on klassikaline action-kangelane, kes keerutab mõõka ja teeb vahel maagiat ja kakleb pahadega.

Kirjavigu on päris palju. "Muide" pro "muie", "enda sooviga" pro "enda soovil", "oleme" pro "olema". Natuke paljuks läheb.

Oh, peategelane saab veel tondihunti välja kutsuda! (ütle viis korda järjest 'tondihundid'. sellel on mingi biit täiega.) Ja siis paistab, et ta läheb dungeonisse!

Nii, nüüd on suur lahing. Tulekerad lendavad ja mõõgad vihisevad, maagia teeb põmm.

Okei, see on ikka päris camp lugu. Natuke tuletab meelde mingit varast Maniakkide Tänavat. ("Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" äkki? MT oli siiski tugevam) Sihuke tänapäevane maailm, kus on seiklust ja maagiat rohkem kui rubla eest ja see seiklus ja mõõgakeerutamine ongi 90% loost.

 

Mul tuli vahepeal meelde, et selline film on ju ka välja tulnud. Lihtsalt niisama, ei tea miks.

Ma lugesin nüüd vahepeal, et autor on päris noor ka, ainult 16. Aga ma ei viitsi talle mingit juuniorboonust anda, see mõjuks kuidagi patroniseerivana, seega üritame hinnata nagu iga teist lugu.

Boonusena on lool olemas struktuur, alguscombatist selgub, et sealse vastase taga on organisatsioon A, kes tahab B-d, aga B-d uurides selgub hoopis, et C, mis viib süžee uude suunda, lõpus on veel pöördena D. See on kõik iseenesest tore. See on ka vahva, et see süüdimatu mõõgakeerutamine on toodud tänapäeva Eestisse, asfalt ja autod lisavad toredat atmosfääri, pluss seda kõike on ehk lihtsam ette kujutada kui mingit tüüpfantasyt. 

Küsimus, miks keegi püstoleid ja muud säärast ei kasuta, jäigi vastamata, mul on tunne, et see oli lihtsalt sellepärast, et autor tahtis teatavat esteetikat, kuhu sobivad mõõgad rohkem ja sinnapaika ta jäi. Kirjutades on sageli see häda, et mõtled, et oleks jube äge, kui X, täiega cool, eksole, ainult et X ei sobi päris täielikult settingusse, loogika hakkab siit-sealt hõõruma. Üks variant selle probleemi lahendamiseks on see, et nutad ja jätad X-i välja. Kill your darlings. Teine variant on, et üritad kuidagi ikka mahutada ja loogiliseks kirjutada. Umbes, et kui ma toon sisse uue faktori Y, siis muutub X ka loogiliseks ja kui eriti hästi läheb, ei tekita Y uusi pingeid. Kolmas variant on, et sajaga eiran neid kohti, kus loogika hõõrub ja loodan, et lugeja ei pane tähele. Mis võib ka juhtuda ja vahel, kui X on piisavalt äge, ongi lugejal ükskõik. (neljas variant, mis on vist kolmanda alamvariant, on see, et kirjanik ei pane ise tähele, et X päris hästi ei sobitu. ikka juhtub)

Ega need püstolid muidugi teab mis loogikaauk ka ole. Võib-olla on lihtsalt nii, et kuulid ei mõju maagilistele olenditele vms. Ehh, mis ma ikka norin. 

Ma vaatan, et ma olen varem mingitele pohmakajuttudele pannud 5 punkti, nii et las see saab siis ka. Omas žanris ju täitsa okei.

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

5/10

Maskiga Laksija

Saatuslik põrandalaud - Kersti Kivirüüt /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuslik-porandalaud 

Jõulud on andmise aeg, sestap otsustasin anda ühiskonnale ühe arvustuse. Samas, 'andmine' on mitmetähenduslik sõna, poksiringis tal veidi teine tähendus. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Pealkiri tekitab kohe küsimusi. Ei tea, mis moel põrandalaud saatuslik on? Kas ta kääksub, kui keegi talle valel ajal peale astub, nii-nimetatud laulev põrand? Või on sinna alla peidetud kuhi briljante? Kangutab keegi kodanik A selle üles ja lööb otsustaval hetkel kodanikule B kuklasse? Ei tea. Aga "põrandalaud" on selline argine sõna, ja "saatuslik" selline dramaatiline. Selline eri registrite segamine on huvitav valik, võib olla humoorikas, võib olla vägev, kui argise asja konkreetsus hakkab ülevas registris kõlama. Aga saame näha. 

Setting tundub olevat Esimese Ilmasõja aegne Tartu vaimuhaigla, mis mädaneb, on personalipuuduses ja muidu ka kõik käib alla. Minult on üks plusspunkt juba kirjas. Ja pärast esimeste lõikude läbilugemist ei ole piinlik, see on alati hea. 

Tolleaegseid muid lähiümbruse kohti on ka sisse mängitud, näiteks Kambja kirik ja Treffneri kool. See on ka vahva. Et toonane reaalsus hakkab kohe kuidagi elama, mitte ei ole  sfäärilised hõõrdetegurita protagonistid abstraktses koordinaatteljestikus.

Nii, lugesin jutu läbi.

Minu põhiline etteheide on selles, et jutt sai liiga kiiresti läbi. Kivirüüt oskab atmosfääri luua, lagunev hullumaja on väga hästi edasi antud, samuti ka kokkupuuted pealtnäha deemonlike jõududega. Aga see stseen oli väga ruttu edasi antud. Tahtnuks midagi pikemat, painajalikumat, kus järjest kasvab tunne, et ollakse deemonlike jõudude keskel. Tegelikult on kaks kolmandikku loost sissejuhatus - et kus me oleme, kuidas me siia jõudsime. Loen Jaan Loogi jutustuse ka sissejuhatuse alla, sest see on ikkagi midagi, mis toimus kusagil mujal, varem. See jutustus ei mõjunud mulle ka eriti pingelisena - on probleem, probleem saab lahenduse (selle üle ma isegi ei kurda, hiljem saab selgeks, miks nii oli). Aga too koht, kus doktor Tšiž hakkab veidraid asju nägema - seda võiks pikemaks venitada, ehk panna vahele kohad, kus ta Jaan Loogi ja preili Schultziga asju arutab ja asjad ei saa selgemaks, no mida sa hing teed - ja pinge kasvab-kasvab, kuni tuleb pööre lõpplahendusena. Praegu tuli see pööre liiga ruttu.

Ahjaa, mulle tundus sõna 'sotsiopaat' kuidagi anakronistlikuna, vaatasin järele, populariseeriti väidetavalt aastal 1929 ühe USA psühholoogi poolt, mis ei ole nüüd muidugi küll eriti kaugel meie ilmasõja-aegsest taustast, aga olukorras, kus hysteria-haigust raviti emakamassaažidega, torkas kuidagi silma. 

Põrandalaud ei mänginud rolli ühelgil neist kolmel moel, nagu ma alguses pakkusin, mis on vist hea. Katkine põrandalaud oli pigem selline, ma ei teagi, sünekdohh sellele kogu haiglale. Või võib-olla sümbol. Ma ei tea neid asju hästi.

Tegelikult on see hea lugu. Ainult et jah, tahaks rohkem. 

7.5/10

Maskiga Laksija