https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaike-viperus
Lugu algab sellega, et päikesevalgus paneb (pea?)tegelase aevastama, mis on vahva, sest see, et mõnd inimest valgus aevastama paneb, on just sellise tasemega fakt, mis on pärismaailmas olemas, aga mille peale iga päev ei mõtle. Annab mingit koloriiti, kuigi see koloriit on pigem rubriigist 'puuduv esihammas'.
Peategelane nähtavasti ootas lapsena kooliminekut, mis on ka iseloomustav omadus, sest minu mäletamist mööda muist lapsi pigem ei oodanud. Samas ta enda laps on seitsmene, nii et võib-olla ta võtab oma lapse pealt ja selles vanuses vist veel oodati?
Igatahes, lugu räägib siis perekonnast, kus vanaema-vanaisa lähevad kliinikusse noorenemismasinat kasutama. Noorenemismasina juures on technobabble, mis ei mõju, noh, eriti usutavana, seda enam, et põhiline mõjuaine olla vesiniksulfiid, mis, kui Vikipeediat uskuda, mitte ei noorenda rakke, vaid on üldmürk. Võib-olla pidi see olema technobabble'i paroodia või näitama, et arst tegelikult blufib. Aga siis oleks võinud juba korralikult vindi peale keerata ja panna arst rääkima, kuidas arseeniku võileivale määrimine on tervisele väga kasulik.
Gaas igatahes lekib pealtvaatajate ruumi ja siis on Ootamatud Tagajärjed.
Noorenemismasin on nähtavasti maagia, sest see mitte ainult ei moonda inimesi minutitega kümme aastat nooremaks ja kasvata juukseid pähe tagasi, vaid muudab seitsmeaastase lapse imikuks. Nagu, ma saan aru, et siin on see ahvikäpa-efekti tahetud teha, et ahhaa, kõik tahame olla nooremad, aga kas ikka tõesti kõik - lapse puhul ei taha, et ta uuesti titeks muutuks ja peaks kogu kasvatamisprotsessiga algusest pihta hakkama. Ainult et see eeldab, et tehnika teeks mingeid selliseid asju, mis lihtsalt ei mõju usutavatena. Või äkki see pidigi olema maagia? Ja arst oligi võlur, kes bluffis technobabble'it kokku? Võib olla.
Igatahes, tuleb välja, et noorenemismasina mõjud on ajutised. Aga lõpus tuleb välja, et vist ikka päris ei olnud. Ja ma tahaks teada, miks need jupid olid sinna loosse pandud? Et teha juttu pikemaks? Et pingega mängida? Et kuidagi saavutada õnnelikku lõppu? See mõjub kuidagi suvaliselt, nagu oleks lool kaks autorit, kes vaheldumisi kirjutavad ja kumbki tahab oma lõppu. Nagu kuuleks, kuidas kaks last vaidlevad: "Ma lasin su maha!" "Ei lasknud, mul oli kuulivest seljas." "Aga mul on kuulivestiläbistavad kuulid." "Aga..." jne.
Tegelased on jätkuvalt kuidagi lapikud. Progressi on muidugi natuke näha, peategelasel on nüüd footiline aevastusrefleks, mis, nagu mainitud, on sama kategooria koloriit nagu puuduv esihammas, aga no vähemalt midagi.
Ma ei teagi, millist nõu Kruusmetsale anda. Proovida kasutada tegelasi, kes tekitaks mingit emotsionaalset reaktsiooni? Tegelasi, kes ei oleks kõige tüüpilisemad? Panna enda ümber tähele mingeid veidrusi? Gaiman ütles vist ühe oma jutukogu eessõnas, et lühijutt sünnib sellest, kui panna kokku kaks asja, mida keegi pole kunagi varem kokku pannud. Kruusmets on üsna järjekindlalt pannud ühe jutu sisse ühe asja. Äkki tasuks rohkem ideid ühe jutu sisse panna. (võib-olla panna neid ideid eri tasanditele, näiteks ühe tegelase tausta, teise keskseks konfliktiks. Või proovida anda üks ühele, teine teisele tegelasele ja lasta neil konflikti minna?)
Seni, jätkuvalt
3/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar