Purpurkuldne - Jaak Herbst /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-purpurkuldne

 

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

Umbes nii jutt algab. Aga siis kohe selgub, et kuigi peategelasel on mõõk, millega ta ebasurnuid tapab, toimub tegevus ostukeskuses, nii et vähemalt tekitab see lugejas küsimuse, et miks ei kasutata moodsamaid relvi.  Ma loodan, et sellele küsimusele on huvitavam vastus kui 'kuulid ei mõju ebasurnutele ja mul juhtus lihtsalt üks mõõk kodus olema' vms.

Surnumanaja jope jääb mingi nurga taha kinni ja ta lendab näoli maha. Sihuke slapstick kohe. Vähemalt on kohe selge, et ta ei ole tõsiseltvõetav antagonist. Pinge läheb kohe maha. Aga eks me oleme jutu alguses ka, siin ongi õige koht madalpinge jaoks.

Okei, see on mingi täiega camp lugu. Igast orkid ja surnumanajad siblivad mööda tänapäevast Eestit ringi, kusagil on mingi Must Ordu, igapäevane nõiakunst. Ja peategelane on klassikaline action-kangelane, kes keerutab mõõka ja teeb vahel maagiat ja kakleb pahadega.

Kirjavigu on päris palju. "Muide" pro "muie", "enda sooviga" pro "enda soovil", "oleme" pro "olema". Natuke paljuks läheb.

Oh, peategelane saab veel tondihunti välja kutsuda! (ütle viis korda järjest 'tondihundid'. sellel on mingi biit täiega.) Ja siis paistab, et ta läheb dungeonisse!

Nii, nüüd on suur lahing. Tulekerad lendavad ja mõõgad vihisevad, maagia teeb põmm.

Okei, see on ikka päris camp lugu. Natuke tuletab meelde mingit varast Maniakkide Tänavat. ("Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi" äkki? MT oli siiski tugevam) Sihuke tänapäevane maailm, kus on seiklust ja maagiat rohkem kui rubla eest ja see seiklus ja mõõgakeerutamine ongi 90% loost.

 

Mul tuli vahepeal meelde, et selline film on ju ka välja tulnud. Lihtsalt niisama, ei tea miks.

Ma lugesin nüüd vahepeal, et autor on päris noor ka, ainult 16. Aga ma ei viitsi talle mingit juuniorboonust anda, see mõjuks kuidagi patroniseerivana, seega üritame hinnata nagu iga teist lugu.

Boonusena on lool olemas struktuur, alguscombatist selgub, et sealse vastase taga on organisatsioon A, kes tahab B-d, aga B-d uurides selgub hoopis, et C, mis viib süžee uude suunda, lõpus on veel pöördena D. See on kõik iseenesest tore. See on ka vahva, et see süüdimatu mõõgakeerutamine on toodud tänapäeva Eestisse, asfalt ja autod lisavad toredat atmosfääri, pluss seda kõike on ehk lihtsam ette kujutada kui mingit tüüpfantasyt. 

Küsimus, miks keegi püstoleid ja muud säärast ei kasuta, jäigi vastamata, mul on tunne, et see oli lihtsalt sellepärast, et autor tahtis teatavat esteetikat, kuhu sobivad mõõgad rohkem ja sinnapaika ta jäi. Kirjutades on sageli see häda, et mõtled, et oleks jube äge, kui X, täiega cool, eksole, ainult et X ei sobi päris täielikult settingusse, loogika hakkab siit-sealt hõõruma. Üks variant selle probleemi lahendamiseks on see, et nutad ja jätad X-i välja. Kill your darlings. Teine variant on, et üritad kuidagi ikka mahutada ja loogiliseks kirjutada. Umbes, et kui ma toon sisse uue faktori Y, siis muutub X ka loogiliseks ja kui eriti hästi läheb, ei tekita Y uusi pingeid. Kolmas variant on, et sajaga eiran neid kohti, kus loogika hõõrub ja loodan, et lugeja ei pane tähele. Mis võib ka juhtuda ja vahel, kui X on piisavalt äge, ongi lugejal ükskõik. (neljas variant, mis on vist kolmanda alamvariant, on see, et kirjanik ei pane ise tähele, et X päris hästi ei sobitu. ikka juhtub)

Ega need püstolid muidugi teab mis loogikaauk ka ole. Võib-olla on lihtsalt nii, et kuulid ei mõju maagilistele olenditele vms. Ehh, mis ma ikka norin. 

Ma vaatan, et ma olen varem mingitele pohmakajuttudele pannud 5 punkti, nii et las see saab siis ka. Omas žanris ju täitsa okei.

Siuh! Säuh! Põmaki! Koll! Nätaki!

5/10

Maskiga Laksija

Saatuslik põrandalaud - Kersti Kivirüüt /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-saatuslik-porandalaud 

Jõulud on andmise aeg, sestap otsustasin anda ühiskonnale ühe arvustuse. Samas, 'andmine' on mitmetähenduslik sõna, poksiringis tal veidi teine tähendus. Eks näis, kuidas sellega läheb.

Pealkiri tekitab kohe küsimusi. Ei tea, mis moel põrandalaud saatuslik on? Kas ta kääksub, kui keegi talle valel ajal peale astub, nii-nimetatud laulev põrand? Või on sinna alla peidetud kuhi briljante? Kangutab keegi kodanik A selle üles ja lööb otsustaval hetkel kodanikule B kuklasse? Ei tea. Aga "põrandalaud" on selline argine sõna, ja "saatuslik" selline dramaatiline. Selline eri registrite segamine on huvitav valik, võib olla humoorikas, võib olla vägev, kui argise asja konkreetsus hakkab ülevas registris kõlama. Aga saame näha. 

Setting tundub olevat Esimese Ilmasõja aegne Tartu vaimuhaigla, mis mädaneb, on personalipuuduses ja muidu ka kõik käib alla. Minult on üks plusspunkt juba kirjas. Ja pärast esimeste lõikude läbilugemist ei ole piinlik, see on alati hea. 

Tolleaegseid muid lähiümbruse kohti on ka sisse mängitud, näiteks Kambja kirik ja Treffneri kool. See on ka vahva. Et toonane reaalsus hakkab kohe kuidagi elama, mitte ei ole  sfäärilised hõõrdetegurita protagonistid abstraktses koordinaatteljestikus.

Nii, lugesin jutu läbi.

Minu põhiline etteheide on selles, et jutt sai liiga kiiresti läbi. Kivirüüt oskab atmosfääri luua, lagunev hullumaja on väga hästi edasi antud, samuti ka kokkupuuted pealtnäha deemonlike jõududega. Aga see stseen oli väga ruttu edasi antud. Tahtnuks midagi pikemat, painajalikumat, kus järjest kasvab tunne, et ollakse deemonlike jõudude keskel. Tegelikult on kaks kolmandikku loost sissejuhatus - et kus me oleme, kuidas me siia jõudsime. Loen Jaan Loogi jutustuse ka sissejuhatuse alla, sest see on ikkagi midagi, mis toimus kusagil mujal, varem. See jutustus ei mõjunud mulle ka eriti pingelisena - on probleem, probleem saab lahenduse (selle üle ma isegi ei kurda, hiljem saab selgeks, miks nii oli). Aga too koht, kus doktor Tšiž hakkab veidraid asju nägema - seda võiks pikemaks venitada, ehk panna vahele kohad, kus ta Jaan Loogi ja preili Schultziga asju arutab ja asjad ei saa selgemaks, no mida sa hing teed - ja pinge kasvab-kasvab, kuni tuleb pööre lõpplahendusena. Praegu tuli see pööre liiga ruttu.

Ahjaa, mulle tundus sõna 'sotsiopaat' kuidagi anakronistlikuna, vaatasin järele, populariseeriti väidetavalt aastal 1929 ühe USA psühholoogi poolt, mis ei ole nüüd muidugi küll eriti kaugel meie ilmasõja-aegsest taustast, aga olukorras, kus hysteria-haigust raviti emakamassaažidega, torkas kuidagi silma. 

Põrandalaud ei mänginud rolli ühelgil neist kolmel moel, nagu ma alguses pakkusin, mis on vist hea. Katkine põrandalaud oli pigem selline, ma ei teagi, sünekdohh sellele kogu haiglale. Või võib-olla sümbol. Ma ei tea neid asju hästi.

Tegelikult on see hea lugu. Ainult et jah, tahaks rohkem. 

7.5/10

Maskiga Laksija

Margaret - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-margaret

Natuke musta huumorit siis muinasjutu võtmes. Üks minu nõrkadest kohtadest. Siin on see probleem, et väga midagi kirjutada ei saa, sest muidu spoilib jutu ära. Võibolla mu kaaskannataja kirjutab veel midagi, ma isegi ei hakka.

6/10

Kapten Viriseja

Mälestuste leekides - Martin Dislis /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestuste-leekides

Täiesti võõras autor, nii põnev! (Ma olen korraga nii hästi halva kui okei jutu ootustes - mõlemad Reaktori äärmused on esindatud!)

Mingis ebamäärases ajas ja ruumis on amulettide müüja katusepakkujate küüsis, aga enne kui asjad päris inetuks lähevad, tuleb mingi hirmus koll ja päästab ta ära. Arvestades, et peategelase nimi on Haamiah, mis on mingi kaitseingli nimi, siis see koll on tõenäoliselt ingel, või täpsemalt siis peategelase kaitseingel.

Nah, ikkagi lihtsalt koll. Ma olen pettunud, mul oli juba narratiiv olemas, kuidas neist kahest saavad ootamatud korterikaaslased ja kuidas see on komöödiline.

Autor valis vahepeal ootamatud kohad, mida kirjeldada ja mida näidata. Hõljukmasina varastamine on möödaminnes mainitud, aga siis kirjeldatakse näiteks, kuidas ta masina käima paneb. Jah, seal on maagia, aga see pole eriti huvitav. Jah, see aitab maailmast ja maagiast aru saada... aga see ei tundu absoluutselt oluline.

Siis nad hängivad ja lähevad kloostrisse, kus vahetatakse peategelast, mis on täiesti lambikas (ma ei kasuta seda sõna eriti, aga see on ainuke sõna, mis praegu siia sobis) ja läheb rohkem scifiks ära.

See pole väga hea jutt, aga halb ka mitte. Žanripuhas kindlasti, mis on alati tore. Ma loodan, et autor kirjutab tulevikus veel, aga paremini. Igast asju oleks veel öelda selle jutu kohta, aga ma üldse ei viiiiiitsi.

3,5/10

Kapten Viriseja

Tädi Noora korteris - Tõnis Hallaste /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tadi-noora-korteris

Kui ma lugesin kui oluliseks Stephen King oma romaanide esimest lauset peab, siis ma pööritasin endamisi silmi. Mida rohkem ma Reaktorit loen, seda rohkem ma Kingi mõistma hakkan, sest enamasti võin ma kohe esimese lause peale öelda, kas tulemas on midagi halba või väga halba.

Siin on väike temaatiline artikkel ka, aga ma ei leidnud seda, mida ma kunagi ammu lugesin, mis oli ülevaatlikum. https://www.theatlantic.com/entertainment/archive/2013/07/why-stephen-king-spends-months-and-even-years-writing-opening-sentences/278043/

Miks see kõik teemaks tuli? Sest mul viskab üle juttudest, mille autor nähtavasti ei taha, et ma neid loeks.

Täna on pühapäev, järelikult pesin nõud ära.

Oo, jaa, täpselt see on see, mida ma ootan ulmejutult. Võimalikult igavat algust. Mind ei huvita, et see rõhutatult argipäevlikkus võib teha mingit kontrasti kunagi millegiga, ma lihtsalt suren juba igavusse ja mitte kuidagi ei aita kaasa ka järgnevad laused, tsiteerin ja ei jäta midagi vahele:

Siis koristasin ülejäänud köögi ära. Koristasin magamistoa ära. See oli lihtsam, kui arvasin – korjasin kokku kõik lahtised asjad ja panin kappi ära. 

Ma nüüd libistan pilgu diagonaalselt üle teksti kuni tundub, et midagi toimub.

Tundub, et see on kiri, sest kolm lõiku hiljem on seal otsas asjad nagu Tervisi etc ja pärast kolme tärni algab järgmine osa "Tere, ema!" Diagonaaligem edasi.

Kahjuks surin ma vahepeal igavusse, nii et selle jutu ülevaatuse peab lõpetama keegi teine.

Kodune teraapia - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kodune-teraapia

Äkki Maarja Kruusmets pole päris? Äkki seal on grupeering, kes neid asju kirjutab? Seletab ebaühtlast taset ja seda, et ta viitsib pidevalt midagi teha ja Reaktoris avaldada. #maarjakruusmetsonfeik #literalghostwriters #itsnotconspiracyifitstrue #thetruthisoutthere 

Kui Maarja Kruusmets on päris, siis ta on tõenäoliselt stock foto, sest täpselt see on see, millised ta jutud on. Minu arust mu kaaskannataja kirjutas seda mingi hetk. Või arutas. Või mõtles vähemalt.

Tegelased on nii toredalt võltsid. Usutavalt üheplaanilised ,ütleks ma. Usutavad, sest mõned inimesed ongi npc-d lihtsalt. Aga lihtsalt üheplaanilised npc-d, sest muud pole neist vaja kui lihtsalt taustal eksisteerimist, aga keegi miskipärast pani nad jutu sisse.

Naine. Töötab kontoris. Ulmemasin, mida koheldakse nagu midagi igapäevast. Midagi läheb valesti. Profit. 

3/10

Vahepeal oli nagu tunne, et areng toimub, aga nüüd peab ilmselt lihtsalt uut ghostwriterit ootama. #maarjakruusmetspolepäris

Kapten Viriseja

Tippkiskja - Catheline Tamm /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tippkiskja

Hõissa ja valleraa, olemegi jõudnud Reaktori juubelinumbrisse!

Nii, loo pealkirja järgi eeldame, et tegu on vampiirijutuga. Võimalik ka, et libahundiga, aga see jääb ikka madalamaks tõenäosuseks.

Ma tahaksin autorilt küsida, et miks ingliskeelne sissejuhatus? Ma guugeldasin küll ja sain teada, et see on laul, aga miks? Ma spetsiaalselt ei hakka ülejäänud sõnu otsima, sest see pole nii tuntud bänd, et seda peast teadma peaks ja seega pole autor ilmselt eeldanud, et need sõnad peaksid olema kontekstis. Et me oleme eestis ja kõik peab eesti keeles olema, siis teeme kiire guugel translate.

Oh, vaata, tuli pühib mind

Täna mööda tänavaid

Põleb nagu helepunane vaip

Veel üks loll, kes kaotas tee

Google on ikka arenenud oma tõlgetega, täiesti okei tekst tuli välja tegelikult. Huvitav, kas ma peaksin teadma, miks vaip põleb? Mulle meeldib, et seal on sõna "loll". See on nii antipoeetiline. Pole mingit rumalat või kohtlast või tobu või isegi napakat. Lihtsalt konkreetselt loll.

Aa, aga see jutt siis.

Jason elab keldris ja on öösel ärkvel. Aga ta ei näe pimedas ja käib vetsus, nii et sitt vampiir on nähtavasti.

Tundub mingi apokalüptiline maailm olevat oma 46-kraadise kuumusega, aga kanalisatsioonist saab värsket vett veel, nii et midagi peab veel tomima. Natuke ebaoluline märkus, aga sellise kuumuse juures ei aita tuul enam jahutada.

Kanalisatsioonis on koll, aga selleks, et lugeja saaks olla frustreerunud ja tüdinud, ei kirjeldata teda üldse ja ta ei tundu eriti ohtlik, sest kuigi ta haarab Jasonil korraks jalast kinni, siis piisab sellest, et Jason talle otsa kukuks, et ta saaks end piisavalt kokku võtta, et vigastamata maapinnale tagasi ronida.

Kolli kirjeldatakse ainult korra kui mainitakse, et Jason maandus kukkudes millelgi "elusal, pehmel ja nätskel ja ta kuulis sisinat". Ma pakun, et koll võis olla umbes inimesesuurune Stay Puft Marshmallow Man. Ta oleks kindlasti pehme ja ma kujutan ette, et ta võib täitsa nätske olla. Ja äkki ta teeb sisisevat häält kui talle otsa kukkuda ja tal hing kinni lüüa.

Ohjeebus, nüüd tuleb mingi soig selle üle, et sõdimine on paha ja keskkonnakatastroof on paha :'( :'( :'(

Ma tänan autorit südamest nende silmiavavate ideede kirja panemise ja jagamise eest, see pani mind kindlasti mõtlema.

Jason mõtleb, kuidas ta peab võibolla rotte sööma ja kuidas ta peab jahil käima, aga nüüd me teame, et tegelikult on linna varemetes veel päris palju rahvast ja kuidas seal on võimalik saada konserve, patareisid ja kahtlaseid rasvaküünlaid.

Nagu, isegi kui need on päriselt inimestest tehtud, siis mida helli. Postapokalüptilised inimesed pole tõenäoliselt eriti rasvased. See peab olema ikka väga korralik soov ja hobi, et neid küünlaid valmistada, eriti arvestades, et saadaval on ka patareid. Miks peaks keegi küünlaid ostma? Meil on tänapäeval LED lambid, mis peavad vastu... no terve igaviku ainuüksi tavalise AAA patareiga. Meil on tänapäeval täiesti tavalised päiksepatareidega aialambid, mis valgustavad päris mitu tundi. Meil on taskulambid, mida saab üle keerata. See, et Jason on valinud osta võibolla-inimestest-tehtud rasvaküünlaid, mitte patareisid, on olnud tema poolt konkreetne otsus.

No ja siis Jason teeb natuke mõrva ja siis ta teeb veel natuke mõrva ja see kummituslik väike tüdruk ei ole tegelt üldse oluline ja täiesti segab seda juttu. No ma ei tea, ma saan aru jah, et kõik-on-paha-iga-inimene-võib-muutuda-kisjaks, mis-on-üldse-põhimõtted-ja-miks, aga ma ei tea nüüd. Mul on tunne, et ma peaks seda laulu ikka kuulama, mida vahepeal veel lugejale näidatakse, aga no ei huvita piisavalt. Isegi nii palju ei huvita, et teha kindlaks, et äkki ma tegelt ikka tean seda lugu, aga lihtsalt ei mäleta hetkel.

Hästi geneeriline postapo. Nad on pooled umbes sellised. Ma arvan, et kui ma olin väike, siis ma mõtlesin ka mõne sellise välja, aga kas ei pannud kirja või ei saatnud Reaktorisse, sest selles polnud väga palju midagi, mis oleks oluline. Mitte, et Reaktor siis olemas oleks olnud kui ma väike olin, aga ikkagi.

Lugu otseselt vastu ei hakanud samas.

4/10

Kapten Viriseja