Täiskuu - Tia Navi /kv

 Minuni jõudsid kuuldused, et hoolimata sellest, et olime Reaktoriga järje peale jõudnud, jätkas see ilmumist.

Suurest šokist palkasime küll ka vahearvustaja, aga ta läks pärast raha kätte saamist viskitünni sisse tagasi ning kuigi me üritame teda sakummiga välja meelitada, on raske öelda, millal see õnnestub.

Seega olen suurima kurbusega taas karantiinist välja roninud ning kirjutan neid ridu kuuvalgel ööl söega kasetohule, öökull truult kõrval ootamas, mil ta saab kandamiga lähima postkasti juurde lennata, kus pakk pärast üle mere purjetamist lähimas internetikohvikus avatakse ning anonüümselt blogisse ümber trükitakse.

Nõndapalju siis kõrvlistest asjadest. Läheme siinkohal aga kodumaise kultuuriga edasi.

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-taiskuu

Hästi igav algus, aga juba on positiivne teada, et jutt on lühike. Ega ma muidu sellega alustanud poleks.

Mingi tšikk (ma eeldan, et ta on tšikk, kuigi seda ei öelda, aga seekord ma olen 99% kindel, et ta päriselt on ka) läheb trenni. Sõidab tund aega autoga kusagile metsa. Kuna jutu pealkiri on "Täiskuu", siis ta ilmselt on libahunt. Hea spoiler, düüd.

Mind häirib kõige rohkem see, et on kirjeldatud, kruusateel on suured lombid ja teda "võttis vastu metsa niiske ja vali müha", aga sama ajal "samblikud, okkad ja kanarbik krõbisesid jalge all". Ses suhtes, et ma olen metsas käinud. Kui seal on niiske, siis ükski samblik ei krõbise su jalge all. Kanarbik krõbiseb võibolla siis kui see on ära kuivanud ja väljas on kuiv. Ja okkad ei krõbise üldse.

Kuna juttu on emasest libahundist, siis ta muidugi leiab metsas isase hundiga, kellega nad Teevad Seksi, sest..... Põhjused.

Ma õpin arvustamise käigus nii palju. Huntide jooksuaeg on jaanuaris-veebruaris. Iseenesest võib see aeg jutus olla, kuigi see ei tundu tõenäoline, aga eks meie talved on aina lumevaesemad. Lisaks on hundid enamasti monogaamsed ja ei otsi uut partnerit muidu, kui varasem peaks surema. Aga on muidugi võimalik, et tegu on mõne noore või õnnetu hundiga, kes on üksik, aga no hea on vähemalt teada, kuidas see värk käib. Vähesed loomad paarituvad suvalisel hetkel ja for the lulz. Paaritumisest lähemalt rääkides, siis huntidel on seesama värk nagu koertel, et pärast seda esimest põgusat doggy style osa pöörab isane ennast ümber ja siis nad on 5-20 minutit (või kauem) ütleme niimoodi ümbernurga, et tagumikkupidi üksteise vastas kuni bioloogia juhtub ja nad saavad üksteise küljest lahti.

Selle järgi võiks kirjelduse põhjal eeldada, et peategelane sai metsas kokku teise libahundi, mitte suvalise metsloomaga. Ma loodan, et lugeja on tänulik, et ka tema sai koos minuga mingil määral haritud, kuigi kindlasti vähem kui mina. Ma lugesin näiteks selle kohta ka, kuidas emased urge teevad ja et optimaalne hulk hunte põdra mahavõtmiseks on 4.

Siis läheb peategelane, keda pole identifitseeritud, aga kes on õnneks või kahjuks 99% naine, tagasi koju. Kõik.

Suht mingi jura on. Rõve ei ole, vastu ei hakka, aga ma juba unustan selle lugemist, kuigi ma just lõpetasin. Mõte tundub olevat see, et kui libahunt olles suhte kõrvalt juhuseksi harrastada, siis see on okei. Ma muidugi ekstrapoleerin siinkohal, sest võib ju olla, et neil on partneriga see teema läbi räägitud ja kõik on okei, aga lihtsalt see, kuidas ta ütles mehele, kes viibis ta korteris ja kes tõenäoliselt oli ta partner, et ta läheb trenni, viitas sellele, et mees ei tea, et ta läks libahuntima ja noh.

Mis siin ikka. Ega mul selle jutu kohta midagi rohkem öelda ei ole.

3,5/10

Kapten Viriseja

L-Gluon - Meelis Kraft / if

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-l-gluon

Ma tulen viskitünni seest, mind kutsuti, sest ma olen nii ägeeee... xoxo

Mind kutsuti siia blogisse kirjutama. Ma nüüd kirjutan:

Keegi on planeet või midagi, siis mingid tüübid räägivad. Suht teadusvõõras tundub ka olevat. Siis tuleb mingi "Sümpoosiumi" fanfic. Kurat nad nii kaua räägivad?

Peab guugledama, kui suur on Fiat Punto. 

Umbes nii suur.

See lugu on väga halb.

Ma rohkem ei tahagi midagi öelda.

Tegelt mulle lihakäntsakad meeldisid.

2/10

Idee Fix

Valgus pimedusest - Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-valgus-pimedusest

Ma vist selle jutu eelmist osa olen lugenud? Ei, tegelikult üle-eelmist? Ma eelmist osa praegu ei loe, vaatame, kuidas see eraldiseisvana töötab. 

Tegelikult, soovitus - kui lugu on mitmes osa seeriast ja arusaamine oleks lihtsam ja parem, kui alustada esimesest osast, siis äkki panna loo juurde link, et näe - lugu algab siit? Võinoh, võib-olla see kõik töötab eraldiseisvana ka, lihtsalt samad tegelased korduvad, ega sa pea kõiki Ämblikmehe koomikseid alates 1962st aastast läbi lugenud olema, et Tom Hollandi viperusi vaadata saaks. Aga eks me näe.

Autoril on praegu teistega võrreldes täiesti ebaaus eelis - nimelt ma mäletan, et mulle hakkas eelmise loo lõpuks Skräppy meeldima, nii et ma alustan lugu juba nii, et mul pole tegelastest ükskõik. See on päris hea.

Mu jaoks see lugu tegelikult töötab. 

Alguses on selline nägelus mõttetul teemal -  kuidas nimetada tühjasid hooneid, kas järjest või kuju järgi. Sihuke üldine loba. Joss Whedon teeb midagi sellist. Tarantino teeb ka, aga teistmoodi. Mõneti riskantne lähenemine, mõnele võib meeldida, aga ma tean ka inimesi, kellel on tunne, et Whedoni stiil on liiga sagedaseks läinud ja that shit aint cute any more. Ma ei oska ise hetkel seisukohta võtta. Eh. 

Saame kerge actionstseeni, kus Skräppy ja Tom võitlevad automaat-automaadiga, mis tuleks nagu mitmest arvutimängust tuttav ette - mis pole siinkohal paha, siinkohal see isegi töötab.

Ja siis toimub kokkupuude Skräppy minevikuga. 

Tegelikult meenutab see mulle väga seda, kui sa mängid mingit rollimängu ja su tegelasel on taust ja siis  (lõpuks! sa ootasid seda! ja lõpuks see juhtub!) toimub mingi tegevus, kus taust sulle järgi jõuab ja sa saad teistele rääkida, et vaadake,  orkid tapsid mu vanemad ja sellest ajast saati on mul orkikirves pähe löödud, mis töötab antennina, mille kaudu ma orkide raadiot kuulen. Mis on nagu sümpaatne kohati, aga kohati on ka veidi selline valemi järgi tehtud tunne. Ma ei teagi. Tegelikult vist päris hästi tehtud, ma lihtsalt kuidagi väga ei lähe kaasa hetkel.

Aga jaa, ma arvan, et siin tuleks need lingid ikkagi panna, et hakka siit lugema.

6.5/10

Maskiga Laksija

Oh, lõpuks oleme jõudnud reaktorile järele ja tundub, et kõik lood, mida kavatsesime arvustada, on arvustatud.

Õues mängimine keelatud - Kadri Umbleja /kv

Peategelane on laps, kes elab koos vanematega kaevandusasteroidil ja kellele meeldib hästi pikalt-laialt heietada igast asjast, mis parasjagu teemaks on. 

Seal on hästi ohtlik, sest korporatsioonidel on pohhui, seega saavad kaevurid kogu aeg surma ja see on tavaline.

Siis ükskord varises kooli osa täitev koobas/kapsel kokku ja enamik lapsi, kaasa arvatud peategelase õde, said surma ning tema ise jäi jalgadest ilma.

Kuna ta on kosmoses sündinud, siis ei saa ta vanemad kunagi sealt ära minna, sest ta ei saaks gravitatsioonis hakkama ja nüüd peavad ta vanemad kogu ülejäänud eluks sinna asteroidile jääma koos vigase lapsega.

Ma ei mõista seda juttu.

See on talutavalt kirjutatud, kuigi heietab waaay liiga palju ning emotsioonid on hästi, mm, vaevalt mainitud; neid ei näidata peaaegu üldse ja seega ei avalda need eriti palju mõju. Kui see oleks kirjutatud mitte selle lapse mõtetes ümberjutustusena vaid seda kõike oleks eemalt näidatud, oleks see ilmselt palju tugevamalt mõjunud ja võimalik, et jutuna toiminud. Praegu jäi kõike väheks.

3/10

Kapten Viriseja

Jutt: Tumeroheline unistus - Heinrich Weinberg /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus

Ma olen selle jutu lugemise jaoks ilmselt liiga vähe maganud. 

Seda on umbes sama meeldiv ja arusaadav lugeda kui kommenteerimata koodi. 

Okei, keegi mainib Viiendat Ratast, nii et mul nüüd kummitab ilmselgelt.

Wifiga kalad on isegi tore leid, aga miks peita nad navigatsioonimaatriksi logistikasektori auditiosakonna ekspansioonipreventatsiooni kell 1352 alla ära? Võinoh, ma oletan, et siin on mingi bürokraatiaparoodiat üritatud, aga millegipärast mul pole naljakas. Lihtsalt väsitav on. Nagu kui "Office space" oleks ainult koosnenud sellest, et too klammerdajatüüp räägib poolteist tundi. 

Mul on tunne, et ma olen kuulanud just mingit anekdooti žargoonis, millest ma mitte midagi aru ei saa.

Kirjutatud 2020. aasta Estconi jutukirjutamise töötoas.

Okei, see seletab asja. Ma oletan, et see oli selline asi, kus sa hakkad pihta ja pead kogu aeg kirjutama, kustutada midagi ei tohi, siis kukub kell ja kõigil pastakad lauale. Harjutamine on muidugi tore ja väärtuslik asi. Oleks keegi näiteks filminud, kuidas ma kümneaastasena heliredeleid mängisin (päris kole oli), saaks selle ka ulmeajaloona Reaktorisse üles riputada, nüüd on see väärtuslik teos muidugi kustunud nagu pisarad vihmas. HW katsetused igas vallas aga lükatakse Reaktorisse üles, et järeltulevad põlved saaksid väärtuslikku arhivaale tudeerida.  Tänuväärne töö, Reaktori toimetus, tuleviku kirjandusajaloolased ei unusta teie teeneid!

Mina loodetavasti samas unustan.

1.5/10

/ml

See, mis kaob peost - Tim Hornet /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-see-mis-kaob-peost

Miks inimesed kirjutavad tegelasi, kelle tekstist on raske aru saada? Selleks, et ma heidiks?

Sel juhul palju õnne!

Šiiš ta räägib vahepeal nagu Vanameeš, nii et ma võin seda tegelast temana ette kujutada, kuigi ta kirjeldusele üldse ei vasta.

Mingi postapo asi tundub olevat.

Oh man, see jutt on nii palju parem, kui seal on rändom Vanamees vahepeal. Kahjuks ei kesta see kaua, siis me peame hängima mingite tegelastega, kellest mul on eriti suva, sest nad on hästi igavad, kuigi üks neist on kanajalgadega ja teine on natuke nagu Pratchetti Igorid, ainult ilma kõnehäireta.

Aa, ei, see oli täiesti mõttetu kõrvalepõige, nüüd me läheme tagasi selle igava tüübi juurde, kellega Vanamees rääkimas käis ja ta näitab meile surnud tüübi mälukaardi pealt mälestusi, sest lineaarne ja mittekaootiline jutustamisviis on nõrkadele.

Ma ei viitsi rohkem sellest rääkida, seal on metalllinn ja teleporteeruvad alad ümber ja Vanamees on libahunt ja väljas on hiidputukad, aga kõik see on hästi pinnapealne ja igav ja ma ei usu seda maailma absoluutselt. 

Lisaks sellele, et taust ja tegelased on lahti kirjutamata ja igavad, puudub kogu jutul eesmärk. Nagu, plotti ei ole, mitte midagi ei ole peale üksikute pildikeste, mis ei moodusta absoluutselt tervikut ja ei ole huvitavad ka. Teinekord on jutud, mis annavad sulle killukesi maailmast ja sa tunned, et sa oled tegevuses sees ja sa tunnetad läbi selle maailma ja sa tahad rohkem teada ja sa usud seda ning siinne jutt on hea näide sellest, kuidas seda on valesti tehtud. Mind lihtsalt ei huvita keegi (peale Vanamehe, aga seda sellepärast, et mu kujutluspildis on see reaalne maailm, kus sees on savist vanamehe multika vanamees, mis on parim osa jutust üldse), mitte ühelgi tegelasel pole eesmärki enne kui umbes lõik enne lõppu ja seega, nagu öeldud, pole ka jutul eesmärki.

3/10

Kapten Viriseja

Põrmust oled sa võetud - Ander Skarp /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pormust-oled-sa-voetud

Peaaegu sai vahepeal järje peale, aga no kus sa selle suve lõpuga saad. Heina vaja teha, seeni korjata, õunu mahlaks teha...

Nüüd hilisel öösel saab jutu kenasti valmis panna.

„Ma saan teie poja elu päästa!”

See on ilusaim lause, mida meeleheitel vanematele öelda. /.../ Jar teadis ka seda, et kõige optimaalsem on lasta omastel umbes pool minutit kuuldut seedida enne lausega jätkamist...

Ma ei mõista, kas inimestel pole ajataju või milles on asi? See on nii tavaline, et juttudes on mingid täiesti ebaloomulikud pauside pikkused. Laske käia - võtke aega kui pikk on 30 sekundit. Kujutage ette nüüd seda pausi pärast seda lauset. No ei.

Ma praegu enda lõbustamiseks tegin seda. Aaaawwwkwwaaaarrrrd.

Mees ja naine, umbes oma viiekümnendates, tundusid olevat täiesti tavalised inimesed. Mees oli kohalikus kaevanduses inseneriks, naine kodune.

Koduse naise puhul peaks tekkima mingi selgus, miks ta kodune on. (Nende poeg on 20, ses suhtes.) Kas selles ühiskonnas on nomaalne, et naine on terve elu kodus? Kas ta on haige? Kas ta on pensionil? Meie ühiskonnas ei ole tavaline, et 50ndates naine on kodune, miks seal on?

Aga see vaimolendid ja kristallid ja jura tundub vahva, eks näis, kuidas see edasi lahendatakse, aga praegu ma lähenen eeldusega, et tegu on sellise tongue in cheek lähenemisega spiritualismile ja saientoloogiale. Ja lisaks mulle meeldib fantasy ja sci fi sidumine.

So anyway, sureva poisi sees on võõra planeedi kristall, mida peategelane šamaan avastab ja läheb võõrale planeedile selle paarilist otsima.

Enne koopasse minekut süütab ta tõrviku. Siis kui ta on natuke sügavamale koopasse läinud ja seal pime on, süütab ta tõrviku. Keegi luges seda üle ka või?

Nii, üle poole jutu on möödas ja kui ma just valesti ei lugenud, saame teada, et peategelane on mees. (Seal oli üks kujutluspilt mingist mehest ka, aga ma eeldan, et see ei olnud see mees, mida järgmises lauses mainiti.)

Šamaan leiab vaimolendid ja saab umbes teada, mis värk on.

Ega siin midagi erilist ei ole. Maailma kohta tahaks palju rohkem teada. Tegelase kohta tahaks rohkem teada. Kuna midagi väga ei juhtu, siis midagi halba ei ole ka. Aga nagu ma ütlesin - see on seda sorti jutt, mis mulle meeldib.

6/10

Kapten Viriseja