https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-algoritm-ja-armastus
Sci-fi puhul tuleb mõnikord ette järgmine küsimus: kui usutav on, et nii läheb?
See ei ole minu jaoks üldiselt eriti oluline. Kui tahad, kirjuta jutt, kus aastal 2060 elame kõik Marsil ja suhtleme lägapanemise teel, sest juhtumisi Marsil ei kandu visuaalsed ja auditoorsed signaalid hästi edasi ja nii on suhtluse põhiviisiks süljes sisalduvad kemikaalid, mida suudluste teel edasi anname. Kas ma usun, et nii läheb? Ei, ega ei usu küll. Aga see ei ole miinus. Mine, pane hullu. Kirjuta Marsi tattipanekutest. Mul üsna ükskõik, et see ei tundu eriti tõenäoline tulevik.
Vahel muidugi on seal juures see lisanoot, et tundub, et autor arvab tõesti, et nii läheb ja jutt ei ole lihtsalt vabas vormis mis-siis-kui teema arendamine vaid ettekuulutus. Vaadake ette, inimesed musutavad tänapäeval nii palju, et kui me ühiskonda uuele kursile ei suuna, siis see saab olema meie tulevik ja loost on ju näha, kui kole see kõik olema saab! Lõpetame musid kohe ära! Ma teen tähtsat hoiatusromaani siin.
Hoiatusromaan (või hoiatusjutt siis? aga ma ei ole vist sellist sõna varem näinud) on aga märksa raskem žanr. Sest sel juhul peaks autor paremini tajuma ühiskonnas toimuvaid protsesse ja sellega on üsna lihtne puusse panna. Nad keelavad hammastepesu ära, sest nad keelavad kõike ära! - aga miks neid asju, mida ära keelatakse, ära keelatakse? Kas sellepärast, et võimulolijad on loomult kurjad ja naeravad oma õelate tegude pärast nagu B-filmi pahalased? Nagu, nad võivad olla halvad inimesed, väga võimalik, aga ma tahaks sel juhul tajuda, mis dünaamikad siin täpsemalt mängus on. Kui mul on tunne, et halbade protsesside põhjus on lihtsalt 'seda teevad halvad inimesed', siis see tundub natuke liiga pealiskaudne - ja miks nad teevad sel juhul just neid õelaid tegusid, mitte midagi muud? Pluss veel see, et hoiatustekstiga käib sageli implitsiitselt kaasas mingi üleskutse ja vahel on nood sellised üsna, noh, nõmedad. (kes meil see tüüp oli, kes kirjutas tuleviku heterobaaridest? nagu, alltekst 'homosid on liiga palju ja see ei meeldi mulle' on üsna tunda)
Ühesõnaga, juttu, mis tulevikku ennustada üritab, on raske teha.
Mistõttu on see, mida Ravasoo teinud on, äge.
See on selline väike jutt. Väikestest asjadest. Ei hävitata impeeriume, ei riputata kedagi pöidlaidpidi lakke, ei tapeta Jumalat. Nende asjadega pole enamikul meist eriti kogemusi. Aga mida see jutt teeb, on see, et võtab asju, mis on tänapäeval tüütud ja frustreerivad, ja projitseerib need siis, ütleme, kümme-kakskümmend aastat tulevikku. Ja nagu, mulle tundub, et selline tulevik on reaalselt võimalik, ma ei oleks üllatunud, kui nii läheks. Sest tundub, nagu seda protsessi tekitavaks jõuks ei ole mitte see, et keegi vihkab väga vabadust või oleks muidu kuri, vaid selles, et firmad tahavad oma kasumit maksimeerida, mis on enam-vähem nende toimimise põhiprintsiip.
Kõik on nagu sama, aga lihtsalt läheb aeglaselt nõmedamaks.
Peategelane ärkab üles ja tal on kohe silma ees hüpikaken Pepsi reklaamiga - reklaamivaba varianti on muidugi võimalik tellida, aga see maksab raha - kellel meist ei ole mingit analoogset kogemust nt. YouTube'iga? Ja hiljem, hammastepesu ajal (mis peab kestma täpselt 3 minutit, sest spetsialistid soovitavad), peab ta hindama hambapastat ja kirjutama tagasisidet - ma mõnikord tellin Boldiga süüa ja siis pean pärast ära märkima, kas mulle meeldis toidu tekstuur - ilge nuss, ma ei viitsi, ma ei taha, aga äpp nõuab. See jutt võtab sellised väikesed frustratsioonid ja keerab neid suuremaks.
Iga vaba valik nõuab raha. Peategelane Miia, kes tundub olevat vanuselt umbes gümnasist, üritab raha säästa, ja nii võtab alatasa mingeid tasuta vaikepakkumisi, mis on üsna halvad. Ma üsna tajun seda elu nõmedust, sellist anhedooniat. Vähe asju, mis pakuvad rõõmu. Natuke nagu vaene-olemine, aga kui sa praegu vaene oled, on vähemalt osa ühiskonnast, mis ei ole majandusloogikale allutatud - võid näiteks jumala tasuta sõbraga kokku saada ja juttu ajada, aga selles ühiskonnas näib olevat kõik selles majanduslikus süsteemis sees, nii et sul ei olegi väga muud võimalust, ilmselt maksab kellegagi kokkusaamine ka raha. See on päris groteskne süsteem ja päris võika potentsiaaliga, aga me ei lähe selle halvimaid implikatsioone uurima. Loo tonaalsus on natuke teine. Mis on okei. Kõik lood ei pea olema kõige hirmsamatest asjadest elus. Võib olla ka näiteks teismeliste probleemidest suhete loomisel.
Nimelt on Miia koolis on ka üks ilus poiss nimega David, kes Miiale huvi pakub. Sa võid loomulikult kõike teha, aga lihtsalt iga valik, mis pole see, mida süsteem sulle esimesena pakub, maksab. Nii et kui Miia tahab Davidiga aega veeta, siis juba võimaluse eest peab pappi köhima. Ja nii hakkabki Miia, kes on muidu tuleviku nimel nii hoolikalt raha kokku hoidnud, seda vasakule ja paremale pillama, sest David.
Mulle see meeldib. Selles on samuti midagi tuttavat. Sa tead, et inimene, kes sulle huvi pakub, läheb võib-olla peole X, nii et sa lähed ka, kuigi see on piletiga ja raha pole just ülearu. Ja seal tuleb ju jooke osta, et normaalne inimene tunduda ja kõik maksab ja võib-olla see inimene ei tulegi ja see kõik on kuidagi piinlik ja sul on tunne, et sa raiskad raha ja see on võib-olla mõttetu ja sa oleks nagu mingis The Smithsi laulus.
Oleks see ainult selline jutt, kus näidatakse, kuidas tulevikus on nõme ja frustreeriv, oleks ka juba täitsa asjalik. Aga siin tuleb juurde selline noore inimese sahmimine ja ebakindlus ja see, et sa teed ohverdusi lihtsalt võimaluse nimel ja siis su võimalus läheb ka untsu ja kõik on nii piinlik - see on äge, see on inimlik.
Ei, hea lugu on. Ja selline narratiivne struktuur on ka paigas, asjad on omal kohal, lugu töötab.
Kui millegi kallal norida, siis ehk selle, et loo skoop on nii väike ja et tõenäoliselt on sarnaseid lugusid veel kirjutatud. Viimasest on mul ükskõik, kuna pole veel tõestatud, et maailm eksisteeriks väljaspool minu pead, nii et võib-olla pole neid teisi lugusid olemas, sest mina pole näinud. Esimene on ka sihuke väike asi pigem.
Ütleme
7.5/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar