https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tagasi-loodusesse
Ma katsun olla suuremeelne ja mitte teha ühtegi lihtsat nalja sel teemal, et meile pole Kruusmetsa ükski varasem lugu meeldinud. Vähemalt esialgu.
Nii. Lugesime jutu läbi.
Sihuke moraliseeriv jutt põhimõtteliselt, teemal, et inimesed võõrduvad loodusest ja see on paha. Tulevikus ei puutu inimesed üldse loodusega kokku ja nad ei saa isegi aru, et selles midagi halba oleks. Aga siis vaatab üks mees aastal 2090 oma vanaema fotoalbumit ja ta läheb pildi sisse, aastasse 2010, kus ta oma kuueaastase vanaemaga hängib ja too näitab talle, mis on metsmaasikas ja mis lehmasitt. Loo lõpuks õpib mees olulise moraali, et loodus on hea ja see on kõik kohe palju etem ja päris kui tuleviku võlts linnareaalsus.
Meenutas natuke mingeid asju, mis ma lapsena lugesin. Sihuke lastejutt veidi. Mingis lasteraamatus (äkki "Roosas muinasjutus"?) oli vist mingi jutt, kus poiss satub kuidagi kokku oma olevikku toodud poisieas vanaisaga, kes arvab, et kubjas tuleb kohe, ja siis pärast seda olevikku toodud pojapojaga, kes räägib, et tuleb valmis olla rakuuliga kihutama. See tuli meelde. Vist seepärast, et ega siin jutus oli ka üsna ükskõik, kas minevikku satutakse sumeri võlukunsti või kvant-Fourier-ajamasina abil, lihtsalt vaatad pilti ja oled minevikus, asi ants. Ulme vist üldiselt tunneb sellise tehnoloogilise küsimuse asjus rohkem huvi, et kuidas see küll võimalik on, (vahet pole, kas teadus- või imetamisulme), lugu hakkab tavaliselt ikka uurima-puurima, et mis mehhanism see on ja mida see veel implitseerib. See lugu siin selle vastu väga huvi ei tunne. Mis pole iseenesest patuasi, aga ta annab sellele jutule veidike lastejutu vaibi. Oleks peategelane ise ka laps, siis oleks kohe eriti paras, aga too on paraku kakskümmend kuus.
Kuidagi hästi lihtne lugu on. Tuleviku inimesed elavad identsetes kastides, näe sellistes:
Aga kui selle laulu kriitika on konformismi pihta, siis meie jutu murekoht on mujal - süüdi on looduskaugus, sellest tuleb ka ühetaolisus. Mis ei ole nüüd iseenesest ka päris absurdne positsioon, see, et meil tuleb täänpä sisse liiga palju informatsiooni märkide kujul ja võrdlemisi vähe mittemärgilisel, on täitsa asjalik positsioon. Aga lihtsalt hästi lihtne lugu on. Selge on, et see looduslik maailm on hea ja äge ja tehnoloogiline nõme ja paha ja isegi kui korraks tehakse nägu, et tehnoloogilisel maailmal on omad head (seal ei satu lehmasita sisse ja ei saa elektrikarjuse käest särtsu), siis on selge, et autoripositsioon see kindlasti ei ole, tulevikuinimene mõtleb seda nii moepärast, et ta saaks õppida, kuidas ta on eksinud ja millised on tõelised väärtused.
Omamoodi sümpaatne on see, et kuldne looduselähedane õnnepõli, kus inimene loodusega harmoonias elab, on tänapäeval, mitte kusagil minevikus. Õige ka, sest kui me praegusest ajast umbes 80 aastat minevikku üritaksime kerida, satuksime kuhugi juuniküüditamise kanti, mille kohta on vist natuke raske nägu teha, et jube hea oli. Võinoh, kui nüüd täpne olla, siis on kuldne õnnepõli aastal 2010, aga ilmselt tähistab see siinkohal ikkagi tänapäeva, sest ma väga ei taju, et selle tosina aastaga oleks mingeid eriti suuri hüppeid looduskaugenemises oleks olnud. Arvestades, et mul on endalgi maakoht, kus on internet ja vesipeldik ja ma saan soovi korral käia põlla peal kuusepuud, kanaperset ja veiseparmu imetlemas käia, tuleb ütelda, et jah, tõesti, praegusel ajal on tõesti saavutatud looduse ja tehnika tasakaalu ideaal. Tundub, et ka Kruusmets tunneb samamoodi, tal on praegu hea, tunneb ainult muret, et mis siis, kui seitsmekümne aasta pärast on teisiti. Arusaadav positsioon. Mõtlen minagi, et peaks ehk kirjutama ulmejutu, et õlut juua on hea, aga äkki tulevikus maks ja podagra enam ei luba ja küll see oleks kole.
(väike remark - kui oli kirjas, et peategelane näeb kortermaja aknal punast lilleõit ja talle meenub vana muinasjutt, tekkis mul hirm, kas järgneb "Punase lilleõie" muinasjutu ulmetöötlus, mis oleks olnud jube tüütu - mitte isegi muinasjutu ulmetöötlus, aga see, et sel juhul tuleb kindlasti algteksti mainida, sest jutus peab kõik olema ainult ühest asjast ja kõige kitsamas mõttes. aga siin, õnneks, tuleb välja, et see oli ainult motiiv - lill- teemal, et loodus on tore. mis on märksa vahvam. mingigi kujundliku mõtlemise võimekus. )
Kui me juba selliste retrolaulude juures oleme, siis paneme selle laulu ka.
Tegelikult polnud üldsegi hull. Lihtne lugu küll, aga vähemalt ei käinud närvidele.
4/10
Maskiga Laksija,
kes on pettunud, et ei saa rakuuliga kihutama minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar