Rotikuningas - Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-rotikuningas

Ma kogemata scrollisin selle lehe alla ja nägin seal tagi 'larp', mis tekitab mus hirmu, et ega see ei ole larbitegelase loo ümberjutustus? Sest nagu, see on üsna riskantne lähenemine - larp kui kunstivorm on tehtud selleks, et sa seda läbi elaks, selle elamuse hiljem ümberjutustamine on tavaliselt selline lahjem variant. Nagu vaadata Woodstocki videolt vms.

Aga okei, loeme.

Oh kurat.

See, et ma konteksti tean, mõjub nüüd hindele halvasti. 

Sest tundub, et mitte ainult ei ole see lugu larbikarakterist. See on lugu sellest, kuidas minategelane kohtab kosmosejaamas kassinimest, keda kujutatakse karakteerse ja omanäolisena, ja kes võidab stseeni tänu oma kavalusele. (võinoh, tänu larbistandardile 'läheme kahekesi koos metsa, seal on varandus, ma päriselt ka ei tapa sind ära') Ja pildi pealt on näha, et seda kassinimest mängis larbil jutu autor. Nüüd on nagu kaks võimalust. Kas see stseen juhtus larbil päriselt ja nüüd autor räägib, mida üks teine mängija tema arvates tundis ja mida ta küll autori tegelasest mõtles. Mis tundub veidi nõmedana, ma tean paremini, kuidas sinu karakter seda stseeni läbi elas, kui sa ise. Vaata kui äge mu karakter oli sinu silmade järgi. Õigemini, asi ei ole isegi niiväga selles, et autor teisele mängijale dikteerib, mida too tundis, vaid pigem selles, et tolle teise mängija karakter jääb selliseks üsna igavaks ja neutraalseks, kelle asi on lihtsalt olla publik sellele, kui omapärane on autori karakter. 

Või teine, seda stseeni larbil ei olnud, see on lihtsalt selline fantaasia, mis oleks võinud juhtuda. See on nagu parem, inimene fantaseerib oma larbikarakteri teemal. Aga see kõlab nüüd jällegi nagu selline 'kujuta ette, kui äge ma olin'. Natuke selline wish fulfillment. Mis pole iseenesest ka patt, las inimene kujutab ette, et tema tegelane on mingis kontekstis äge. Või et 'ma tahan mängida tegelast, kes jätab teistele inimestele sellise mulje'. 

Kumbiganes juht ka tõsi ei ole, mul on nüüd tunne, et autor tahab, et ma arvaksin kuidagiviisi tema larbitegelasest ja sellest, kuidas autor teda mängis. Ja see on midagi jutust eraldiseisvat, nüüd see jutt peab täitma korraga kaht ülesannet - olema hea jutt ja veenma mind, et onju, autor mängis hästi rolli ja seda oli huvitav vaadata. Umbes nagu kui ma peaks kirjutama jutu, aga selle sees peaksin ma veenma lugejat ostma pesumasinat Whirlpool. Kui on kaks ülesannet, siis mõlemat täita on raskem.

Ma astusin hämarasse kõrtsi. Ühes nurgas istus pikk, täiuslike musklitega ja silmapaistvalt intelligentne maskis tundmatu. Maskist hoolimata nägin kohe, et  ta oli imekaunis ja minus tekkis huvi  - kes ta on? Mida teeb ta nii kaugel kodust? Miks on tema silmades selline kurbus? Tema ees laual lamas tšehhikeelne paks romaan - aga tundmatu ei soovinud enam lugeda, ta tahtis näha, kuidas elavad päris inimesed. Ülejäänud kõrtsikülastajad aga ignoreerisid teda - ilmselt nad pelgasid tema läbinägelikkust, tema empaatiavõimet, tema kõrgeid moraalseid standardeid.

Lähenesin tundmatule. 

"Kas võib küsida teie nime?" küsisin.

"Miks ka mitte," ütles võõras ja tema sume bariton tõi mulle meelde ulgumere - see oli sama vägev, aga ka sama üksildane. "Minu nimi on Maskiga Laksija."

Okei, ma ei nori enam. Hea küll. Ma katsun nüüd konteksti ära unustada. Ei ole larbikarakter ja pole oluline, kes teda mängis ka.

No tegelikult see catboy on umbes ainuke asi selles loos, mis midagi väärt on. Muu on selline üsnagi standardne butafooria. Ja süžee on 'läheme koos metsa, seal on varandus', millele järgneb see, et catboy tapab minategelase, et viinaraha saada. Ahjaa, mingi vidina varastab sabaga, mitte kätega, mis on vähemalt midagi ebaharilikku. 

Mul ikka ei lähe korda ära unustada, et see kass on autori self-insert ja nüüd mõelda, kui Marty Stu ta nüüd täpselt on. Hea küll, ta joob, tapab ja on kass, mida võiks lugeda vigadeks, aga tegelikult mitte. See kassilikkus ja 'mjäu'-tamine on asi, mis võiks olla kuidagi totter, aga siin ta lisab ainult koloriiti, ta ei kaota sellepärast sotsiaalset staatust, keegi ei mõnita seda, keegi ei arva, et see oleks kuidagi negatiivne. Ja no joomine ja tapmine on klassikalised ägeda badass antihero omadused, need tegelikult ei loe. 

Okei, minategelane arvab, et kass on peast põrunud ja et 'no paremat pole võtta'. Ja ta vist päriselt on ka selline veidi lollakas. Nii et vist päris Marty Stu ei ole ikka. Samas, olustikularbi kontekstis su eesmärk ei ole mitte selles, et su tegelane oleks kõige targem-ilusam-tugevam, vaid pigem selles, et ta oleks kõige olustikulisem ja pärast larpi teised ütleks, et oh, tema mängis nii meeldejäävalt rolli. Aga kas see on enam relevantne? Ja kui me klassikalisest Marty Stust juba nii kaugele läheme, kas siis ta on ikka kuidagi halb? Kui jutus on olustikuline tegelane, siis see on ju hea?

Krt, ma absull ei mõtleks selliste küsimuste üle, kui ma ei teaks konteksti. See kontekst rikub mu loo hindamise täiega ära. Tegelen siin ebavajalike asjadega.

Mina ei oska seda juttu normaalselt arvustada.

No ütleme

3/10

Maskiga Laksija