Emotsionaalne irratsionaalsus - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-emotsionaalne-irratsionaalsus

Mul on tunne, et ma kobisen nende kahe märtsikuu jutu kohta ära ja siis hüppan ajas edasi kas detsembrinumbrini või, kui juba on ilmunud jaanuarinumber, siis tolleni. Muidu mõjub too tohutu kommenteerimata tekstimassiiv niiviisi demotiveerivalt. Peale selle on mul päris mitme Delfi artikli kommentaariumis välja ütlemata, kes täpselt on loll ja kole, ja kuidas siis niiviisi saab.

Millest on tegelikult veidi kahju, sest natuke tahaks näha, kuidas ML (sugulus puudub) raamatukogude kohta kaksteist lugu kirjutab, aga no eks ma võin neid niisama ka lugeda.

Aga jutt siis.

Ma lugesin selle jutu nüüd jupp aega tagasi läbi ja ma olin veidike segaduses, et mis siin täpsemini nüüd toimub, keegi oli keegi, aga kes täpselt, ma ei mõiganud. Loeme nüüd uuesti, vaatame, kas seekord saan paremini aru.

Igatahes on tegu kosmoselooga, ja mulle tuli meelde see mingi jupp Pratchettilt, et aeg=ruum=energia=jõud=teadmised ja et teadmised mõjutavad ruumi ja et seega raamatukogud tekitavad omaenda füüsika. Siin loos on nagu mingi kombineeritus sellest, et ühest küljest raamatukogud võimaldavad üldse hüperruumi kasutuse, aga teisalt nad ka töötavad raamatukogudena, ehk siis kosmonaudid käivad sealt lugemisvara otsimas. Mis on vist tegelikult hea, sest kui su alusprintsiip oleks, et raamatukogud mõjutavad füüsikat, aga kui see oleks tema ainus oluline aspekt, siis oleks see sisuliselt McGuffin, sa võiksid põhimõtteliselt  tekstis asendada raamatukogu jõusaali, lasteaia, surnukuuri või lõbumajaga ja midagi eriliselt ei muutuks. Sestap hea, et raamatukogust saab ka lugemisvara ja see on pikal kosmoserännakul vajalik.

"On aeg minna! Uuem kirjandus ootab."

See on nii vahvalt kosmoseoptimistlik. On Marsilgi kord õites õunapuud. Nagu piltpostkaart, kus on kosmonaut-vanaisa, kel süles lapselaps, kosmoseraamatukogu ees, all kiri "Siin oli soo must auk"

Tegelasteks on kogenud kapten Sten, noor kosmonaut Karl, ja poole jutu pealt sekkub ka üks Lauri. Mul on Lauriga see häda, et ta hajus mul esimene lugemiskord kuidagi ära. Ma praegu panen tähele, et ta tuleb sisse sellega, et ta teab asju, mida Sten ei tea, aga funktsionaalselt on siin natuke see probleem, et Sten infodumpib noorele võhikule Karlile hunniku infot, siis on üks asi, mida ta ei tea, aga seda teab jälle võõras Lauri. Aga Sten ja Lauri nagu eriti ei eristu mul see hetk, nad mõlemad on eelkõige infodumpinud meile asju selle maailma kohta. 

Ma teen nüüd ühe utreeritud ja ebaausa näite:

"Vee valem on H2O," ütles Sten. "Aga soola valem on jälle NaCl."

"Aga mis on etanooli valem?" küsis Karl, kes oli noor.

"Oi, seda ma küll ei tea," ütles Sten.

"Etanooli valem on CH3CH2OH", ütles üks võõras, kes osutus Lauriks.

"Ohoh, sa oled päris tark," ütles Sten. "Tutvume. Soolhappe valem on jälle HCl."
"Tõsi ta on," leidis Lauri. "Ma olen pikalt valemeid uurinud. Väävelhappe valem on H2SO4."

Sten ja Lauri ei eristu hetkel eriti, ega? Mõlemad on kogenud tegelased ja teavad asju. Tõsi, Lauri on meil võõras, ja peaks seetõttu eristuma. Aga ma olin vist esimene lugemiskord kuidagi hajevil ja ei pannud tähele, kes mis tarkust jagas.

Keegi pole siiamaani teinud ühtegi valikut. Ma tean, see on kõik üks sissejuhatus ja maailmatutvustus ja on raske teha ühtegi tähendusrikast valikut, kui me keskkonnast aru ei saa. Aga ikkagi, läheb jube kaua aega, enne kui keegi teeb mingi valiku  - esimene koht on vist umbes poole jutu peal, kui Sten tellib Karli eest tuhat raamatut, sest poiss teeks ise võib-olla midagi lolli ja võtaks umbes tosina. See on mingi punkt, kus tegelaste tegevuses ilmneb nende omavaheline suhe - selline Steni mõnevõrra paternalistlik suhtumine Karlisse, aga ainult poisi enda hea pärast. 

Okei, nüüd tundub, et midagi on raamatukoguga valesti ja Laurile ei meeldi see. Aga esimene lugemiskord jäi see mul kuidagi tähelepanuta. Võib-olla ma ei taibanud siis, et Lauri tegevus on intensionaliseeritud, et tema tegevuste taga on mingi kavatsus, et tema tegevustel on suund. Eelmine kord tundus lihtsalt, et Lauri demonstreerib lugejale lihtsalt asju, mida raamatukoguga teha saab, et see on infodumpi füüsiline osa. Et vana raamatukoguhoidjahologramm võib ka noor välja näha ja uus mudel oskab ka valmistada friikartuleid. 

Tõsi, see, et hajevil lugeja asju tähele ei pane, ei ole tingimata kirjutaja süü, eks meil ole vast kõigil kogemust, kus vaatad filmi, kaasvaataja on poolenisti telefonis ja küsib siis mingi hetk, et miks peategelase isal perse asemel nägu on. Aga tekstiga on see häda, et üht lauset võib lugeda üsna eri hääletoonidega ja kui kirjutaja peas on selgelt kuulda, kuidas keegi kellessegi suhtub, siis lugeja peas võib see märksa hägusamaks jääda.

Vaatame seda teksti veidike lähemalt.

"Oota!" hüüatas Lauri. "Millised tarkvarauuendused?"

See on nüüd oluline pööre, see on oluline koht. Varem pole mitte midagi toimunud. Lugeja tähelepanu on hajunud. See on tegelikult esimene sündmus selles jutus. Lauri kuulis tarkvarauuendustest ja see pani tema häirekellad helisema. Lugeja ei tea sellest midagi. Tema jaoks on see küsimus millegi väga igava kohta. Tõsi, siin on see "hüüatas", mis võib märku anda sellest, et siin on midagi olulist, aga see sõna võib ka  kahe silma vahele jääda. Äkki Lauril oli seedehäire ja üks lause tuli kogemata valjemini. 

"Kasutaja ei pea kõiki tehnilisi detaile teadma," vastas raamatukoguhoidja, võluv ja emalik naeratus huulil. "Sellised pisidetailid kurnaksid lugejat liialt."

See on nüüd see koht, kus toimub sobing. Kurjasid plaane peidetakse raamatukogukülastajate eest. Aga kuna tarkvarauuendused kõlavad jube igavalt, siis ilmselt teksti lugeja mõtleb ka, et ah, see ei tähenda ilmselt mitte midagi. Eks ilmselt seda kurjamid tahavadki, et see nii vähe tähelepanu ärataks.

"Protokoll 7-3-8-0-6-Euler!" nõudis Lauri.

Hetk hiljem muutus kõikide vanaema - hallipäine prillidega raamatukoguhoidja - nooreks kostüümi ja kõrgeid kontsi kandvaks siresäärseks naiseks.

"Härra Gellardi, ma ei tundnud teid koheselt ära," teatas tütarlapse hologramm asjalikult. "Teie tuvastajas on ilmselt rike."

Siin toimub põhimõtteliselt see, et Lauri häkib, et aru saada, mis toimumas on. Ütleb sudo. Aga lugejale võib tunduda, et ta tahab näha lihtsalt seksikat raamatukoguhoidjat. Ja kuigi raamatukoguhoidja tunneb ta ära, siis ta isiksus ei muutu kuigivõrd. Muudatus tundub olevat puhtkosmeetiline. Me ei näe, et Lauri häkkis, et saada ligi raamatukoguhoidja-isikule, keda ta paremini tunneb ja kes talle lihtsamini informatsiooni annab. Me näeme, et Lauri tahab näha siredaid sääri. 

"Mul ei ole tuvastajat kaasas," rehmas Lauri. "Milline on viimaste uuenduste pakett ning kes selle autoriseeris?"

"Lihtsam on kuvada kui rääkida," vastas hologramm. "Autoriseerimisprotokoll toetub kaosejoone kolmandale punktile."

Siin on jälle see, et mina kui lugeja ei saanud aru, et toimus midagi olulist. Et Lauri jaoks on see väga oluline. See "rehmas" nõrgestab siin jälle intensiivsust. Lauri jaoks on väga oluline, et kes autoriseeris. Tekstist ei tule see läbi. 

Ja siis hologramm annab sellist mitte-infot. Kuna ma ei pannud tähele, et see on oluline, siis see tundub ka võrdlemisi igav. 

"Kuva väikeruumi peaekraanile!" nõudis Lauri ja seadis sammud paremale. Sten ja Karl järgnesid mehele, kes paistis ootamatult vähemalt kümme aastat noorem, viis sentimeetrit pikem ja kordades võimukam.

Lõpuks on aru saada, et Lauri on intensiivne. Eelmine kord ma vist ei saanud aru, miks. Kui sa ei pööra tähelepanu sellele ühele sõnale - "hüüatas", siis see võimukus-olemine tuleb natuke eikusagilt. Seda crescendot pole näha.

Muidugi, võib-olla ei peagi lugeja aru saama. Me näeme ju asju Steni silme läbi ja tema võtab lihtsal riiulilt raamatu ja hakkab lehitsema - Lauri teeb midagi, aga ju siis pole oluline. 

Pool tundi hiljem küsib noor Karl Laurilt, miks ta niiviisi käitub. Ma saan aru, et seal on vaja seda aega, et Lauril oleks aega asja uurida - ilmselt ei leia Lauri kohe kala kätte. Aga praegu mõjub see kuidagi totakana. Stenil ja Karlil on täielik uudishimupuudus. Nende uus sõber on millegi pärast väga äksi täis, uurib mingit asja, see tundub talle jõle oluline olevat. Ja sina kehitad õlgu, ütled ahah ja võtad jutuka. Oleks siis vähemalt Stenil mingi passiivagressiivne laeng peal - ma ei küsi sult, mida sa uurid, ma tean, et sa tahad, et ma küsin, aga ma ei allu provokatsioonidele, näe, mul on hoopis "Sõda ja rahu" vaja läbi lugeda. 

Okei, ma tegelikult mõistan, et bibliofiilia on siin motiiv. Et raamatud on toredad ja puha.

Niisiis. Tuleb välja, et keegi on teinud paha, sest kasum, aga Lauri on tegelikult kuulus Lawrence Gellardi ja hakkab nüüd raamatukogus tööle, sest ta on ennastohverdav. Seda, et on olemas kuulus jorss nimega Lawrence Gellardi, saame teada pärast seda, kui Lauri ütleb, et ta on Lawrence Gellardi või noh, Lauri Kelder. Tavaliselt, kui tahta mingit emotsionaalset impulssi sellest, et tuleb välja, et kohatud tegelane on tegelikult LG, siis võiks olla lugeja varem jutus LG-st kuulnud. Ei pea, muidugi, aga  praegu see ei hakanud minu jaoks tööle. Kui ma räägin sõbrale, et kohtasin kõrtsus kodanikku, kellest selgus hiljem, et see oli Lady Gaga, siis see pole kuigi muljetavaldav, kui sõber ei tea, kes Lady Gaga on. Kui ma juurde lisan, et ta kuulus laulja, siis see on nagu muljetavaldavam, aga ikkagi vähem, kui sõber varem Lady Gaga fenomenist teadlik olnuks.

Üldiselt on see selline jutt, kus on üheksa osa maailmainfot ja üks osa tegevust ja see tegevus upub selle maailmainfo sisse ära ja mul ei olnud eriti lõbus. Kolm tegelast, kelle vahel ei ole ühtegi konflikti, ja kellel on enamvähem kraanivee iseloom. Lauri Gaga on kuulus, aga ulmejutus ei maksa kuulus olemine suurt midagi, ma võin kirjutada ka jutu, et läksin öösel burksi ostma ja seal oli galaktika ülemvalitseja ka, minu sees oli suur austus tema vastu, sest tal oli väga šeff vaib. Probleem  ja selle uurimine ei olnud eriti rahuldustpakkuv, sest see oli põhimõtteliselt lihtsalt üks suur hulk technobabble'it, mille lõpus selgus, et kapitalistid olid jälle kurja teinud. Oh neid küll. 

Potentsiaalselt võinuks selles maailmas midagi olla, aga ei olnud.

2.5/10

Maskiga Laksija

Kohtumised raamatupoes - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-raamatupoes

Oh, see oli isegi päris armas. Selline natuke lastejutt. Minategelane kohtab raamatupoes Väikest Printsi ja Pipi Pikksukka ja seda ei serveerita kui midagi eriskummalist, vaid nagu seda, mis raamatupoes ikka juhtub. No ja metafoorilises mõttes ju ongi nii. Aga päris metafoor see nüüd ka ei ole, sest et jutustaja ajab kogemata raamatupoes päris inimese raamatutegelasega sassi, sihukene meet cute, neil tuleb deit. (kuigi tunnistan, et enda luristamisest rääkimine tundub küll lantimisel üks kontraproduktiivsemaid asju olevat, aga noh, ju on siis jutustajal selleteemaline fetiš) 

See seksika mehega kohtumine on mu jaoks kuidagi selline loo nõrgem osa. Kas inimesed tõesti kutsuvad üksteist välja pärast umbes kaht lauset? Inimesi on muidugi igasuguseid, nii et võib-olla juhtub ka nii. Minu enda jaoks tundus kummaline, aga no kes teab. 

Alguses tundus, et too David on ka raamatutegelane, üritasin välja mõtelda, misukesest raamatust ta pärit on, aga vist ei ole, või siis on mingist raamatust, mida ma lugenud ei ole. Natuke oli kujutluspilt millestkist taolisest:

5/10

Maskiga Laksija

Barbar - Karmo Talts /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-barbar

Esimese lõigu põhjal tundub, et vist on selline metatekstuaalne masturbeerimine, mis on okei, sest mulle sihuke kraam isegi kohati meeldib, kui on hästi tehtud. 

Hmmh.

Enamus juttu tundus, et ei tööta. Aga viimase lõiguga hakkas isegi tööle. S.t enamus juttu tundus, et on lihtsalt dekonstrueerimine lihtsalt dekonstrueerimise pärast. Näete, siin on Peter Jacksonlik pilt, siis on aga Strugatskilik. Ahah. Aga lõpus, näe, tuleb ikkagi välja, et siin ikkagi tehakse narratiivi ja too barbar on tegelane ka ja jutu point ei ole, et hä-hää, barbar saab koledal viisil surma, sest sedasorti fantasyjutud on lollakad ja mina olen palju targem. Lõpust tekib tunne, et tegelikult autorile meeldib kogu see värk, millele ta viitab, mis tekitab kohe märksa sümpaatsema mulje.  

4.5/10

Maskiga Laksija

Andmekoguja - Imre Siil /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-andmekoguja

Jutt algab sellega, et kellegi klassivend räägib vilistlaste kokkutulekul, kuidas ta on kodust lahkumata Marsil käinud. Minu kogemus sellega, et kui keegi, keda sa ammu näinud pole, räägib, mida ta kodust lahkumata kõik ära teha on suutnud, siis varsti järgneb kohe suurepärane pakkumine saada rikkaks püramiidskeemi abiga. Näis, kuidas siin läheb.

Klassivend Urmas hakkab nüüd oma lugu rääkima. Huvitav, kas see ülejäänud värk siin on raamjutustus? Kui on, siis praegu tundub nagu kahtlane valik, sest see tundub jube igav raamjutustus. 

Urmas igatahes räägib, et mingi hetk helistas talle tundmatu number, kus naishääl teatas, et ta saadetakse mitu kuud kestvale erimissioonile. Kujutage ette, et teiega juhtub nii. Tundmatu kõne, teatab, et teid saadetakse missioonile. Kas te:

a)oletate, et ilmselt ajas keegi numbri sassi või tegi muu taolise näpuvea

b)eeldate, et keegi teeb teiega mingit sorti nalja ja panete toru ära

c)leiate, et jaa, väga tõenäoline, tarvis hakata missiooniks valmistuma

Kui valite variandi c, siis täiesti juhtumisi on Kaarsild Tartu linnas minu omandusse sattunud ja te võite selle üsna soodsa hinna eest minu käest ära osta.

Okei, tundub, et Urmase naine ja ülemus on ka sama asja kütkes. Võib-olla on siin see ulmeline element inimeste psühholoogiline manipuleerimine. Mingi projekt MK-ULTRA taoline asi.

Tegelikult mulle hakkab see isegi meeldima. See Urmase jutt on ikka selgelt psühholoogilise probleemiga inimese jutt. Kohtad vana tuttavat, see räägib, et uhvod röövisid ta ära, tegid selgeks, et ta on nüüd nende saadik maa peal ja päike muuseas filmib teid kõiki, kuidas reageerid? Sellest saaks isegi sellise täitsa hea realistliku stseeni, kõik see kohmetus ja piinlikkus ja see, et tahad nagu ära minna ja mõtled, et kas ta ikka saab arstiabi, aga kas nüüd pead sina hakkama vastutama inimese eest, keda sa õigupoolest ei tunnegi. 

Ja jutt saabki läbi. Hii. Ei olnudki kinnitust sellele, et Urmase jutt oli midagi päriseltjuhtunut, selmet olla skisofreeniku vaimuhaiguse sümptom. 

Ma ikka vahel mõtlen selle üle, kuidas Reaktori, kuigi tal on mitmeid häid omadusi, üks paha külg on see, et kui sa seal mõnda juttu loed, tead kohe ette ära, et jutt on ulme. Ja see, et sa žanri ette tead, ütleb sulle teatava hulga asju ära. Kujutage ette, et loete juttu, kus keegi tapetakse, ja siis keegi  kinnitab, et nägi, et tapjaks oli sombi. Ja nüüd kujutage ette, mida te sellest tunnistusest arvate, kui a)leiate jutu Reaktorist b)jutu autor on nt. Agatha Christie c)te leiate jutu vanasse rahvamajasse jäetud kaanteta jutukogumikust? Viimasel juhul te ju tegelikult tõesti ei tea, kas oli või ei olnud sombi? Reaktorist lugedes spoilerdab selle aspekti üldiselt ära tõik, et jutt ilmus Reaktoris, teate kohe ette ära, et tõenäoliselt oli sombi jah. Christie jutus on jälle selge, et midagi üleloomulikku ei toimunud, oli lihtsalt oluline Vihje, mida ebausklik inimene vääriti ebasurnuna tõlgendas. The medium is the message.

See jutt siin on märksa parem jutt, kui ta ei ole ulme. Ulmejutuna peaksime me seda soga, mida Urmas räägib, tõe pähe võtma ja see ei ole nagu eriti asjalik. Aga mitteulmena oleks see kohtumine amüseeriva hulluga, ja sihukesi on pikk traditsioon väljanäitusele panna ja lasta rahval nende üle naerda. Võib-olla on ka kolmas variant, midagi selles laadis, et mingi kohtumine maaväliste vms jõududega tõesti toimus, aga Urmas on ebausaldusväärne jutustaja ja ta kirjeldab seda läbi oma skisofreenilise maailmapildi. Aga sel juhul oleks võinud seda kuidagi rohkem esile tuua, praegu ma väga ei näe seda.

Hindeks ütleme, 

4/10

sest see oli isegi piisavalt jabur, et mul oli isegi lõbus.

Maskiga Laksija

PS:Keda uhvo-asjandus muidu huvitab, siis Häädemeeste UFO on väga vahva dokumentaal ühest kodumaisest tulnukate uurijast. Umbes tunnipikkune dokumentaal, youtube'ist vabalt saadaval, sihuke pohmakas või muus taolises meeleseisundis vaatamiseks.

 https://www.youtube.com/watch?v=FQQIG1iadpU

(kes tervet videot ei viitsi vaadata, siis mu arvates parim koht on 46.15-47.15, kus rahvale paljastatakse ümberlükkamatud tõendid  TÕE kohta )

Pettus - Tim Hornet /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-pettus

Kirjutan ette ära, et spoilerine arvustus tuleb hästi, aga asjalik jutt on. 

Alguses paistab, et mingi salk hiilib kuskile, teenitakse Valgust, aga detaile hiilijate kohta sujuvalt ei ole, nii et ma juba oletan ette, et siia tuleb lõppu pööre, et tegelikult käib mäng väikestele panustele, et siin on humoorikas puänt. A la nad on tegelikult lapsed või loomad, hiired, kes lähevad juustukera varastama. Muidugi, loomadega jutt saab ka olla eepiline, a la "Watership Down", aga siin jutus varjatakse liialt detaile, nii et mul on tunne, et ehitatakse üles pööret.  Ja et on keegid kõigevägevamad, need on ilmselt ka umbes kojamehed luuaga või midagi. Lõpuks asetub kõik oma kohale ja siis saame kõik aru, et tegu oli a la lambakarjaga ja kõik klapib. Sest need detailid on just nii hägused, et peab selguma, et me kõik tunneme neid asju, millest juttu, et see on mingi argine asi, see pööre hakkab siis tööle.

Okei, nad räägivad inimkonnast, nii et ma oletan, et mitte siis loomad.

Haa, need on hoopis Jeesuslast vaatama tulnud kolm kuningat. Sedapidist pööret ma ei oodanud. Ja see tuleb välja jutu keskel, mis tähendab, et jutt ei olegi selleks üles ehitatud, et tegelikult-on-nad-kõik-kõrvitsad, vaid siin on mingi pinge ka. Tundub, et Jeesuslaps on antagonistlik jõud, kes suudab pilguga mõtteid lugeda ja nüüd peavad kolm kuningat kuidagi kavaldama, et temast võitu saada.

Oi.

Plaan läkski läbi.

Selliste juttude puhul ma tavaliselt ootan, et plaanid ei lähe läbi - no Jeesus ju oli ja elas ja tegi asju.  Ajalool põhineva loo häda - sa tead juba ette, et musketäridel ei õnnestu Charles I päästa.  Aga salaplaan oli noor jumal ümber programmeerida, et temast saaks armastuse jumal, mäejutluse jumal. 

See jutt töötab. Ma olin juba ette valmis, et siin tulevad mingid pöörded, aga need tulid teistsugused kui ma ootasin. Ja sel on emotsionaalne mõju ka, vähemalt minu jaoks. 

6/10

Maskiga Laksija

Anomaaliad jadas - Mari Müstiik /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-anomaaliad-jadas

 See on üsna lühike jutt, nii et ma lugesin selle korra läbi ja ei saanud  aru. Oota, ma loen selle uuesti läbi.

See ei aidanud eriti.

Ma nüüd tingimata ei ütle, et üks hea lugu peab olema tingimata arusaadav. Heade asjadega on sageli nii, et omast arust mõtled mingi jube hea reegli välja, mida üks Hea Jutt rahuldama peab, ja siis tuleb keegi molkus ja kirjutab jutu, mis on jube hea, aga vat sellest reeglist kinni ei pea.

See jutt ei ole sihuke. Ma lihtsalt ei saa väga aru, mis siin toimub. Siin on vist mitu kihti mängus. Et me ei tee päris selgeks, mis täpselt toimub. 

Ühesõnaga, on keegi tüüp, karvutu peaga, kes vaatab algarvude jada ja saab sellest suurt rahuldust. Miks mitte, äkki see inimene (kui see on ikka inimene) on näiteks autist ja see pakub talle rõõmu. Aga siis ilmnevad jadas mingid anomaaliad ja keegi helistab tegelasele, et "nemad" deklareerisid vabaduse ja järsku hakkavad algarvude asemel tekkima hoopis puud. Tundub, et karvutu tegelane ja tema implitseeritud kamarilja on asja hoidnud kontrolli all, et "nemad" ei tahaks vabadust, vaid hoopis toidaksid antud kamariljat (ilmselt siis algarvudega), aga ai-ai, nüüd on siis hoopis vabadus ja puud ja ei saagi algarve. Hävitusnupp on ka kuskile ära kadunud.

Iseenesest võib ju arvata, et kui jutus on kaks osapoolt, üks neist tahab vabadust ja teine esimese vabadust takistada ja seda vabadusevõtmist enda tarbeks ära kasutada, siis too teine on paha. Puud, nagu teada, on ka üldiselt head asjad, kui kellelegi meeldivad puud, on ta hea, see, kes on puude vastu, on paha. Nii et sellise kiire semiootilise analüüsi järel võime järeldada, et see karvutu tüüp on paha. Ta on kole ka ja koledad inimesed on teadupärast pahad.

Mulle veidi meeldib see, et see lugu on natuke abstraktsem kui see, et on keegi paha, kes orjastab teisi  ja reostab tehnoloogia ja numbritega  ja siis on head, kes tahavad vabadust ja puid. Captain Planetil on omaette võlu, aga ma paraku ei ole enam kuueaastane. 

Siin on mingeid konkreetseid detaile ka, näiteks need algarvud, ja kohati anšoovisepitsa, mis on tore, sest nii on ta mõnevõrra vähem abstraktne ja lihtsalt teistsuguses veidras maailmas, aga üldfoonina mõjub ta ikkagi keskmisest abstraktsemana.

See abstraktsus samas natuke töötab jutu vastu ka, sest no mul on veidi suva. See ei ole selle teema kõige igavam ja standardsem lahendus, mis on tore, aga see, et siin tegutsevad sellised veidrad entiteedid, kellega ma eriti ei suhestu, on mul üsna ükskõik. Ma ei tea, võib-olla ma satun mingi kuu aja pärast selle jutu peale mõtlema, aga ma väga ei usu.

4.5/10

Maskiga Laksija.

Kohtumised kirjanikega - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega

Kahtlased lood on käimas, kuna mõni aeg tagasi käis meie blogis kommenteerimas keegi, kes meenutas mõneti selle jutu üdini fiktsionaalset tegelast Joeli. See hirmutas mu nii ära, et ei julgenud kohe tükk aega arvustusi kirjutada, sest tundus, et fiktsionaalne ja reaalne maailm hakkab segunema. Pikad sessioonid psühholoogiga on mu viinud sinnamaani, et nüüd tean, et puudub seos selle jutu kõrvaltegelase Joeli ja siin kommenteerinud n.n "Metsavana" vahel, igasugune sarnasus on minu haige paranoilise aju luul. 

See oli väga lõbus jutt. Selline eesti olme, eesti ulmikute veebruariolme, porised poe-esised ja maaraamatukogus pakutav mutikese poolt küpsetatud kringel. Jutu peategelane on keegi Veiko Belials (kes see küll olla võiks? ei tea), sekka askeldavad ka keegi Joel ja Margus, mainitakse ka kedagi Indrek Harglat (kas antud isikul võiks olla mingi seos eesti ulmekirjandusega?), ilmselgelt on tegu üdini fiktsionaalsete tegelastega, kellel, nagu enne mõningaid filme üteldakse, puudub igasugune side päriselt eksisteerivate isikutega, igasugune sarnasus on juhuslik.

Ma ei teagi, kas nii on lubatud, päris inimestest juttu kirjutada. Ilmselt on kõik mainitud piisavalt omainimesed, et ei pane pahaks, pole ka kuulnud uudiseid sellest, kuidas näiteks Belials või Metsavana on Mairi Laurikule verist kättemaksu tõotanud hea nime teotamise eest, nii et vist on kõik hästi. Aga selline nipp aitab jutule täitsa kaasa. Fanficil, räägitakse, on see boonus, et sa saad võtta juba teadaolevad tegelased ja nad asjatama panna, ei pea tegema seda rasket tööd, et tutvustad karakterit ja paned publiku temast hoolima, publik juba teab ja armastab. Ja eks see jutt ole ka omaette fanfic. 

Kas see jutt oleks siis ka töötanud, kui Veiko Belialsi asemel oleks olnud mingi väljamõeldud ulmekirjanik, näiteks, ee... Ülev Tõivuste või Zurbar Turbopea? Ma tegelikult arvan, et oleks, aga päris inimestega on kuidagi naljakam, kuidagi vahvam.  (No põhimõtteliselt võiks ju välja mõelda uue eesti ulmeskene, kus pole ei Harglat ega Belialsi, aga siis oleks asi juba mõningasel määral alternatiivajalugu) Peale selle, üteldakse, et kui inimene kirjutab asjadest, mida ta hästi tunneb, siis on sageli tulemus hea, sest ta tunneb selle valdkonna aspekte ja nüansse. Ja kuna Mairi on ulmekirjanik, siis ta ka ulmekirjaniku elu tunneb.

No näiteks:

Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.

See ei pruugi nii olla, aga see tundub täitsa sellise emotsioonina, mida Mairi Laurik on ise kogenud.

Mis puutub loo ulmelisse aspekti, siis see idee, et loovinimese teostest saab tema koopia välja manada, on  täitsa vahva ja selle ümber ehitatud lugu on täitsa asjalik.

Nii et 

7.5/10

Maskiga Laksija