https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-emotsionaalne-irratsionaalsus
Mul on tunne, et ma kobisen nende kahe märtsikuu jutu kohta ära ja siis hüppan ajas edasi kas detsembrinumbrini või, kui juba on ilmunud jaanuarinumber, siis tolleni. Muidu mõjub too tohutu kommenteerimata tekstimassiiv niiviisi demotiveerivalt. Peale selle on mul päris mitme Delfi artikli kommentaariumis välja ütlemata, kes täpselt on loll ja kole, ja kuidas siis niiviisi saab.
Millest on tegelikult veidi kahju, sest natuke tahaks näha, kuidas ML (sugulus puudub) raamatukogude kohta kaksteist lugu kirjutab, aga no eks ma võin neid niisama ka lugeda.
Aga jutt siis.
Ma lugesin selle jutu nüüd jupp aega tagasi läbi ja ma olin veidike segaduses, et mis siin täpsemini nüüd toimub, keegi oli keegi, aga kes täpselt, ma ei mõiganud. Loeme nüüd uuesti, vaatame, kas seekord saan paremini aru.
Igatahes on tegu kosmoselooga, ja mulle tuli meelde see mingi jupp Pratchettilt, et aeg=ruum=energia=jõud=teadmised ja et teadmised mõjutavad ruumi ja et seega raamatukogud tekitavad omaenda füüsika. Siin loos on nagu mingi kombineeritus sellest, et ühest küljest raamatukogud võimaldavad üldse hüperruumi kasutuse, aga teisalt nad ka töötavad raamatukogudena, ehk siis kosmonaudid käivad sealt lugemisvara otsimas. Mis on vist tegelikult hea, sest kui su alusprintsiip oleks, et raamatukogud mõjutavad füüsikat, aga kui see oleks tema ainus oluline aspekt, siis oleks see sisuliselt McGuffin, sa võiksid põhimõtteliselt tekstis asendada raamatukogu jõusaali, lasteaia, surnukuuri või lõbumajaga ja midagi eriliselt ei muutuks. Sestap hea, et raamatukogust saab ka lugemisvara ja see on pikal kosmoserännakul vajalik.
"On aeg minna! Uuem kirjandus ootab."
See on nii vahvalt kosmoseoptimistlik. On Marsilgi kord õites õunapuud. Nagu piltpostkaart, kus on kosmonaut-vanaisa, kel süles lapselaps, kosmoseraamatukogu ees, all kiri "Siin oli soo must auk"
Tegelasteks on kogenud kapten Sten, noor kosmonaut Karl, ja poole jutu pealt sekkub ka üks Lauri. Mul on Lauriga see häda, et ta hajus mul esimene lugemiskord kuidagi ära. Ma praegu panen tähele, et ta tuleb sisse sellega, et ta teab asju, mida Sten ei tea, aga funktsionaalselt on siin natuke see probleem, et Sten infodumpib noorele võhikule Karlile hunniku infot, siis on üks asi, mida ta ei tea, aga seda teab jälle võõras Lauri. Aga Sten ja Lauri nagu eriti ei eristu mul see hetk, nad mõlemad on eelkõige infodumpinud meile asju selle maailma kohta.
Ma teen nüüd ühe utreeritud ja ebaausa näite:
"Vee valem on H2O," ütles Sten. "Aga soola valem on jälle NaCl."
"Aga mis on etanooli valem?" küsis Karl, kes oli noor.
"Oi, seda ma küll ei tea," ütles Sten.
"Etanooli valem on CH3CH2OH", ütles üks võõras, kes osutus Lauriks.
"Ohoh, sa oled päris tark," ütles Sten. "Tutvume. Soolhappe valem on jälle HCl."
"Tõsi ta on," leidis Lauri. "Ma olen pikalt valemeid uurinud. Väävelhappe valem on H2SO4."
Sten ja Lauri ei eristu hetkel eriti, ega? Mõlemad on kogenud tegelased ja teavad asju. Tõsi, Lauri on meil võõras, ja peaks seetõttu eristuma. Aga ma olin vist esimene lugemiskord kuidagi hajevil ja ei pannud tähele, kes mis tarkust jagas.
Keegi pole siiamaani teinud ühtegi valikut. Ma tean, see on kõik üks sissejuhatus ja maailmatutvustus ja on raske teha ühtegi tähendusrikast valikut, kui me keskkonnast aru ei saa. Aga ikkagi, läheb jube kaua aega, enne kui keegi teeb mingi valiku - esimene koht on vist umbes poole jutu peal, kui Sten tellib Karli eest tuhat raamatut, sest poiss teeks ise võib-olla midagi lolli ja võtaks umbes tosina. See on mingi punkt, kus tegelaste tegevuses ilmneb nende omavaheline suhe - selline Steni mõnevõrra paternalistlik suhtumine Karlisse, aga ainult poisi enda hea pärast.
Okei, nüüd tundub, et midagi on raamatukoguga valesti ja Laurile ei meeldi see. Aga esimene lugemiskord jäi see mul kuidagi tähelepanuta. Võib-olla ma ei taibanud siis, et Lauri tegevus on intensionaliseeritud, et tema tegevuste taga on mingi kavatsus, et tema tegevustel on suund. Eelmine kord tundus lihtsalt, et Lauri demonstreerib lugejale lihtsalt asju, mida raamatukoguga teha saab, et see on infodumpi füüsiline osa. Et vana raamatukoguhoidjahologramm võib ka noor välja näha ja uus mudel oskab ka valmistada friikartuleid.
Tõsi, see, et hajevil lugeja asju tähele ei pane, ei ole tingimata kirjutaja süü, eks meil ole vast kõigil kogemust, kus vaatad filmi, kaasvaataja on poolenisti telefonis ja küsib siis mingi hetk, et miks peategelase isal perse asemel nägu on. Aga tekstiga on see häda, et üht lauset võib lugeda üsna eri hääletoonidega ja kui kirjutaja peas on selgelt kuulda, kuidas keegi kellessegi suhtub, siis lugeja peas võib see märksa hägusamaks jääda.
Vaatame seda teksti veidike lähemalt.
"Oota!" hüüatas Lauri. "Millised tarkvarauuendused?"
See on nüüd oluline pööre, see on oluline koht. Varem pole mitte midagi toimunud. Lugeja tähelepanu on hajunud. See on tegelikult esimene sündmus selles jutus. Lauri kuulis tarkvarauuendustest ja see pani tema häirekellad helisema. Lugeja ei tea sellest midagi. Tema jaoks on see küsimus millegi väga igava kohta. Tõsi, siin on see "hüüatas", mis võib märku anda sellest, et siin on midagi olulist, aga see sõna võib ka kahe silma vahele jääda. Äkki Lauril oli seedehäire ja üks lause tuli kogemata valjemini.
"Kasutaja ei pea kõiki tehnilisi detaile teadma," vastas raamatukoguhoidja, võluv ja emalik naeratus huulil. "Sellised pisidetailid kurnaksid lugejat liialt."
See on nüüd see koht, kus toimub sobing. Kurjasid plaane peidetakse raamatukogukülastajate eest. Aga kuna tarkvarauuendused kõlavad jube igavalt, siis ilmselt teksti lugeja mõtleb ka, et ah, see ei tähenda ilmselt mitte midagi. Eks ilmselt seda kurjamid tahavadki, et see nii vähe tähelepanu ärataks.
"Protokoll 7-3-8-0-6-Euler!" nõudis Lauri.
Hetk hiljem muutus kõikide vanaema - hallipäine prillidega raamatukoguhoidja - nooreks kostüümi ja kõrgeid kontsi kandvaks siresäärseks naiseks.
"Härra Gellardi, ma ei tundnud teid koheselt ära," teatas tütarlapse hologramm asjalikult. "Teie tuvastajas on ilmselt rike."
Siin toimub põhimõtteliselt see, et Lauri häkib, et aru saada, mis toimumas on. Ütleb sudo. Aga lugejale võib tunduda, et ta tahab näha lihtsalt seksikat raamatukoguhoidjat. Ja kuigi raamatukoguhoidja tunneb ta ära, siis ta isiksus ei muutu kuigivõrd. Muudatus tundub olevat puhtkosmeetiline. Me ei näe, et Lauri häkkis, et saada ligi raamatukoguhoidja-isikule, keda ta paremini tunneb ja kes talle lihtsamini informatsiooni annab. Me näeme, et Lauri tahab näha siredaid sääri.
"Mul ei ole tuvastajat kaasas," rehmas Lauri. "Milline on viimaste uuenduste pakett ning kes selle autoriseeris?"
"Lihtsam on kuvada kui rääkida," vastas hologramm. "Autoriseerimisprotokoll toetub kaosejoone kolmandale punktile."
Siin on jälle see, et mina kui lugeja ei saanud aru, et toimus midagi olulist. Et Lauri jaoks on see väga oluline. See "rehmas" nõrgestab siin jälle intensiivsust. Lauri jaoks on väga oluline, et kes autoriseeris. Tekstist ei tule see läbi.
Ja siis hologramm annab sellist mitte-infot. Kuna ma ei pannud tähele, et see on oluline, siis see tundub ka võrdlemisi igav.
"Kuva väikeruumi peaekraanile!" nõudis Lauri ja seadis sammud paremale. Sten ja Karl järgnesid mehele, kes paistis ootamatult vähemalt kümme aastat noorem, viis sentimeetrit pikem ja kordades võimukam.
Lõpuks on aru saada, et Lauri on intensiivne. Eelmine kord ma vist ei saanud aru, miks. Kui sa ei pööra tähelepanu sellele ühele sõnale - "hüüatas", siis see võimukus-olemine tuleb natuke eikusagilt. Seda crescendot pole näha.
Muidugi, võib-olla ei peagi lugeja aru saama. Me näeme ju asju Steni silme läbi ja tema võtab lihtsal riiulilt raamatu ja hakkab lehitsema - Lauri teeb midagi, aga ju siis pole oluline.
Pool tundi hiljem küsib noor Karl Laurilt, miks ta niiviisi käitub. Ma saan aru, et seal on vaja seda aega, et Lauril oleks aega asja uurida - ilmselt ei leia Lauri kohe kala kätte. Aga praegu mõjub see kuidagi totakana. Stenil ja Karlil on täielik uudishimupuudus. Nende uus sõber on millegi pärast väga äksi täis, uurib mingit asja, see tundub talle jõle oluline olevat. Ja sina kehitad õlgu, ütled ahah ja võtad jutuka. Oleks siis vähemalt Stenil mingi passiivagressiivne laeng peal - ma ei küsi sult, mida sa uurid, ma tean, et sa tahad, et ma küsin, aga ma ei allu provokatsioonidele, näe, mul on hoopis "Sõda ja rahu" vaja läbi lugeda.
Okei, ma tegelikult mõistan, et bibliofiilia on siin motiiv. Et raamatud on toredad ja puha.
Niisiis. Tuleb välja, et keegi on teinud paha, sest kasum, aga Lauri on tegelikult kuulus Lawrence Gellardi ja hakkab nüüd raamatukogus tööle, sest ta on ennastohverdav. Seda, et on olemas kuulus jorss nimega Lawrence Gellardi, saame teada pärast seda, kui Lauri ütleb, et ta on Lawrence Gellardi või noh, Lauri Kelder. Tavaliselt, kui tahta mingit emotsionaalset impulssi sellest, et tuleb välja, et kohatud tegelane on tegelikult LG, siis võiks olla lugeja varem jutus LG-st kuulnud. Ei pea, muidugi, aga praegu see ei hakanud minu jaoks tööle. Kui ma räägin sõbrale, et kohtasin kõrtsus kodanikku, kellest selgus hiljem, et see oli Lady Gaga, siis see pole kuigi muljetavaldav, kui sõber ei tea, kes Lady Gaga on. Kui ma juurde lisan, et ta kuulus laulja, siis see on nagu muljetavaldavam, aga ikkagi vähem, kui sõber varem Lady Gaga fenomenist teadlik olnuks.
Üldiselt on see selline jutt, kus on üheksa osa maailmainfot ja üks osa tegevust ja see tegevus upub selle maailmainfo sisse ära ja mul ei olnud eriti lõbus. Kolm tegelast, kelle vahel ei ole ühtegi konflikti, ja kellel on enamvähem kraanivee iseloom. Lauri Gaga on kuulus, aga ulmejutus ei maksa kuulus olemine suurt midagi, ma võin kirjutada ka jutu, et läksin öösel burksi ostma ja seal oli galaktika ülemvalitseja ka, minu sees oli suur austus tema vastu, sest tal oli väga šeff vaib. Probleem ja selle uurimine ei olnud eriti rahuldustpakkuv, sest see oli põhimõtteliselt lihtsalt üks suur hulk technobabble'it, mille lõpus selgus, et kapitalistid olid jälle kurja teinud. Oh neid küll.
Potentsiaalselt võinuks selles maailmas midagi olla, aga ei olnud.
2.5/10
Maskiga Laksija
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar