Karu - Markii de Parm /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-karu

Mulle meeldib autori nimi. Tundub et tal on sama pohhui nagu minul eelmise arvustusega tegeleda püüdes.

Peategelane on šamaan, kes teab, et ta on best, sest ta on šamaan. Tal on karu vaja ka muidu.

Täiega selline pohhuistlik lähenemine, aga see õige. "Mul on pohhui, mis sa arvad, ma olen best lihtsalt."

Nüüd ta istub puu otsas ja ootab karu. Karuisend muidu on 

täiuslik

ja mul on korraks hirm, et tegu on jälle Erektoriga, aga kuu on õnneks vale.

Pole muidu õrna aimugi, mis ajastuga tegu on. Kuna seal on šamaan, kes otsib mingi müstika tõttu karu, võib eeldada, et säherdune eelajalooline, aga kuna muid tõendeid ei ole ning tüüp (naistüüp, sest vastupidiseid tõendeid pole) mainib, et ta magab voodis vahepeal, siis ma otsustan, et tegu on tänapäevaga.

Enam pole ülbelt pohhuistlik jutt, nii et ma olen täiesti pettunud. Mõttetu ja igav kirjeldus sellest, kuidas tüüp ootab mitmeid päevi midagi, aga lugejatel pole õrna aimugi, mida, ja seega pole meil aimugi, mis on kaalul ja seega on meil pohhui. Pohhui ja igav. Me ei tea peategelasest absoluutselt midagi peale selle, et ta on šamaan. Mitte kõigevähematki.

Ou kräpp.

Minu karu on lõpuks mu pingutusi märganud! Ta on aru saanud, mida ma tema vastu tunnen. Seda poolikut meekärge on puudutanud karu huuled, neid marju on kahmanud tema käpp. Ma tahan selle kõik endasse ahmida, sest nii tunnen ma end karule lähemal ja saan natuke leevendust mind valdavale erutusele. 

See vist ikka on Erektor. 

Nagu, inimesed ütlevad, et ära kinksheimi, aga fuck that noise. Ma sheimin ilma vähemagi häbita, okei?

Nagu, ma legit mõtlesin kohe alguses teha mingi perversse karupanemise nalja, aga ma ei ole päris nii labase huumoriga suurema osa ajast. Aga ma ei taha enam edasi lugeda nüüd, kui peategelane oma jalgevahet mainima hakkab.

Fuck that noise, seal on vabalt mingi hull puänt ja huvitav lõpp, aga mind ei koti.

Mul on 0% tahtmist seda juttu edasi lugeda, nii et ma kasutan oma mitteametlikku staatust ja lõpetan siinkohal, sest ma talun Erektori ära, kui ma tean seda ette oodata ja seal ma ka jätan asju teatavasti lõpuni lugemata, kuigi seal olen ma sundinud oma valuläve kõvasti madalamaks kui ta mul muidu oleks.

2/10

Kirjavigu ei olnud ja nagu oli mingi suund ka. Aga peale sisu oli kõik muu ka sitt senini kui ma lugesin ja ma jätsin pooleli, seega lihtsalt sitt. Aga palun.

Kapten Viriseja

Tumeroheline unistus - Heinrich Weinberg /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-tumeroheline-unistus

Kuna Orlau jutt polnud nii halb, et ma viitsiksin seda kommenteerida (see suures osas nagu meeldis mulle ja kuigi seal oli asju, mida saanuks paremini teha, siis see, et tegu on vana jutu kordustrükiga, muudab selle arvustamise vähemalt minu jaoks siinkohal täiesti ebavajalikuks), siis läheme järgmise kuuga edasi.

See jutt algab nii igavalt, et ma ei suuda isegi kahte lõiku piisavalt süveneda, et seda mõttega lugeda, nii et ma pean seda tegema miljon korda, enne kui edasi jõuan minna.

Mingi kosmosevärk on või midagi, mul on nii pohhui. 

Ah pohhui, mul on pohhui-pohhui-pohhui. Jätan kaaskannatajale, ma ei viiiiiiiiiiitsi.

Kapten Viriseja

Satelliit sokke triikimas - Henri Hundu /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-satelliit-sokke-triikimas

Puhas buumerjutt, mul on juba halb.

Jeesus, ma kahetsen oma elu valikuid siinkohal.

Mul on pärast poole jutu lugemist tunne, et autor võiks parem koomiseid teha.

Ma ei tea, kas asi on minus võis Reaktoris (Reaktoris.), aga veel rohkem meh jutud kui tavaliselt, ma ei viitsi mitte kui midagi kirjutada isegi.

Ma ei tea, 3/10, jutt nagu oli, kuigi mitte eriti hea.

Ma parem ootan kuni mul on väga hea või väga halb tuju enne kui Reaktoriga edasi lähen, muidu on kõigil igav.

Liiga palju tööd - Bar Hiid /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-liiga-palju-tood

Ma lihtsalt mainin ära, et see on loetud ja sellega arvustamine piirdub. Mida ma ikka öelda oskan, kui keegi tahab kirjutada juttu röövitud lapsest, siis ma ei keela, aga mingit väärtust sellel ei ole.

Nagu, ma eeldan, et sellel peaks šokiväärtus olema vähemalt, aga ei ole. Sitasti ei ole kirjutatud, aga nagu, väärtust ei ole.

Kevadhommik Setomaal - Andrei Samoldin /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kevadhommik-setomaal

Mul on raske seda lugu praegu hinnata.

Jah, tõsi ta on, erinevalt enamusest Reaktori autoritest oskab Samoldin kirjutada.

Süžeed siin põhimõtteliselt pole. On olupildike.  

Ja ma ei arva, et kirjanik koledatest asjadest kirjutada ei võiks. Ei, ei, ikka võib.

Aga ma lihtsalt praegu üldse ei tahtnud sellist asja lugeda. 

Võib-olla mu kaasvõitleja mingi hetk loeb, arvustab ja hindab. 

Ma praegu mitte.

Maskiga Laksija

Veel üks lahing, tibuke! - Tim Hornet, Kriza /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-veel-uks-lahing-tibuke

Mul on täna sitt tuju ja selle loo pealkiri käib mulle juba pinda. 

Algab Fallouti-viitega ja kuidas tegelikult sõda hoopis pidevalt muutub. Jätab kuidagi kohmaka mulje.  Ehh.

Nii. Kanajalad ja tiivad sõduri seljas. Kurat. Ma mõtlesin, et ma saan lihtsalt kogu arvustuse juttu sirgelt sõimata, aga siin võib isegi midagi olla.

Major Tom. Mh-mh-mh.  Aga kas Bowielt on võetud ainult nimi või ka rohkem major Tomi karakterist? Lihtsalt nime võtmine tunduks kuidagi odav - siis oleks kuidagi pealiskaudne viide ja veel nii mainstream bowieaanale ka.

Või siiski?

Ashes to ashes, funk to funky

We know Major Tom's a junkie

Strung out in heaven's high

Hitting an all-time low

See major Tom on küll junkie. Nii et vast ei olegi siin ainult pealiskaudne nimeviide, ehk ongi päriselt võetud major Tomi karakter ja ta uude olukorda pandud. Major Tom laskub (sise)kosmosest maale hiljem, pärast apokalüpsi, ja siin on väga veider. Mis tast nüüd saab?

Ehh, vist siiski mitte? Tundub, et sarnasused on siiski pealiskaudsed ja siin arvustuses nüüd ära nimetatud. Ja nüüd ma olen kuidagi mõtetega läinud sinna, et ma tahan Bowie-mütoloogia lugu ja kui ei saa, olen pettunud.

MT ei ole kosmonaut ega rokkstaar ega sektijuht, ta on sõdur, koos kõigi nonde tüüpiliste lahingutest traumeeritud-karmistet sõduri külgedega. Vahepeal näidatakse ka PTSD-likku tagasivaadet mingile lahingule, kus tema sõbrad saavad surma. Kuna me tema sõpru ei tunne, on mul nendest ükskõik. Ühe inimese surm on tragöödia, miljoni oma - statistika, nagu ütles seltsimees Stalin ja nood mõjuvad siin osana statistikast. 

See postapo-juppidest-kokkupandud esteetika on päris tore. Aga jääb kuidagi taustale. Sellega oleks võinud midagi teha. Kuidagi hästi ehh on. 

Lõpp mulle samas meeldib. Järsku tekkis tegelane. Sümpaatne tegelane ja sümpaatne tegu. (vahel mõned autorid mõtlevad, et tegelane saab  sümpaatseks, kui ta viskub ambražuurile, karjub "söö sitta, pederast!" ja annab vaenlase pihta automaadist tuld. ei. see ei käi nii. aga see, mida Skräppy tegi, tegi sümpaatseks. mis oli tõesti meeldiv üllatus. ) 

Selle eest peaks hinnet kohe tõstma.

6/10

Maskiga Laksija

Vaatleja - Diana Ostrat /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vaatleja


Mu kaasarvustaja pole veel piisavalt taastunud, et selle autori tekste uuesti lugeda, nii et see lugu jäi mulle. Saab näha, kas ka mina saan traumeeritud.

Sa olid alati mitte kellegi ja kõigi oma, kui sa olid süütu. Ja orb.

Algab, hmmh, kuidas seda nüüd ütelda. Eksisteeriva perverssuspotentsiaaliga. Mida meie puritaanlik blogi ei salli.

(ei, ma ei tea, ma lihtsalt pole selles meeleseisundis praegu, kus ma tahaks lugeda asju, kus kõigil läheb Jube Halvasti ja nad on ise ka Jube Halvad või "Wagga Jeno-Wewa hirmsaid kannatusi, The Sex Edition". Aga ma võib-olla teen autorile siin liiga, olen lihtsalt eelarvamustega. Kui kirjutataktse, et keegi on väike ja süütu, siis ma juban eeldan, et  temaga  hakatakse tegema igasugu ilgusi. Ma muidugi võib-olla eksin. Võib-olla tuleb sellest nunnu lugu a la kuidas üks väikene võluloomakene kohtab teist väikest võluloomakest ja neil on koos igati-igati tore ja mitte keegi ei lange seksuaalvägivalla ohvriks, võib-olla vahepeal võideldakse kurjamiga, kellest tuleb lõpuks välja, et ta oli tegelikult Sisimas Hea. ja siis nad joovad teed ja söövad küpsiseid ja teevad natuke nunnut kebo. Loodame.)

Nüüd tulevad sisse umbes seitse nime, mis kõik lõpevad yn-iga, mis teeb nad veel sarnasemaks, nii et lihtsuse huvides ma eeldan, et tegu on Aleksis Kivi "Seitsemän veljestä" fanficiga, kus on kopiraidi vältimise eesmärgil nimed ära muudetud. Pornoaspekt on muidugi vendadeloo puhul kahtlane, aga no eks seal oli ju ka Männiku-moori tütar, köster ja nimismees, kellega vennaksed lembida võivad, ei pea tingimata intsest kohe olema.

Huvitav, kas oli õige vaadata omaenda venda säärase olemisega, nagu sa tahaksid ise seal ta armsama asemel olla.

Ei pea, aga tundub, et siiski vist on.

Ühesõnaga, tundub, et nad on mingid karvased kihvadega elukad - mingit sorti pool-loom, pool-inimesed, istuvad lõkke ümber, mõned tegelevad eelmänguga, mõni paneb ona, mõni vaatab niisama lõkkesse nagu eesti filmis (taustal plokkflööt mängib tüdiliduu). Praeguses ühiskonnas üsna ebatavaline sotsiaalne käitumine suguelu, aga samas, ulme ongi selleks, et erinevaid maailmu ja sootsiume kujutada, nii et las käia.

Jeesus Kristus, igas lõigus tuleb mingi uus tegelane juurde. Mul on tunne, et see on väljavõte mingist pikemast tekstist, ja varem on kõik nood Gwenid ja Idwalid ja kes kurat veel ükshaaval sisse toodud ja tutvustatud, aga praegu lihtsalt on nagu mingi paroodia fantasyst, kus ka igasuguseid nimesid vasakule ja paremale loobitakse ja lugejale peab miskipärast meelde jääma ja teda peab huvitama.

Neirin vaatas Gwyni, ja mõtles sellele, et too nuttis öösiti. Nuttis Idwalit taga. Sest Gwyn tõesti armastas Idwalit, ja ta aimas liiga hästi, mida kõike ta armsamaga Sureval Maal tehakse. 

Lähtudes "Seitsme venna" hüpoteesist, oletan, et Surev Maa on Toukola küla, mille noored meie vendi mõnitamas käisid. Ma arvan, et seal pandi Idwal kooli ja sunniti lugema ja kirjutama õppima.

Oota, veel rohkem tegelasi on omavahel vennad? Ja kaksikud Timo ja Lauri, tähendab, Owen ja Bewan tahavad ka omavahel panna? Kas nad kõik on vennad? Kui ma ütlesin "Seitse venda", siis ma ausalt tegin nalja. Või eeldasin, et Männiku-moori tütar ja nimismees... ae, nimismees? Kus sa oled?

 Mahuks ja jääks ilmselt ruumi ülegi, sest Neirin oli neliteist vihma vana ja Meirion kaheksateist.

Ma ei tea, kui pikk on vihm, aga ma teen näo, et see on mõnevõrra pikem kui aasta, sest ma olen frigiidne puritaan, kes ei taha  neljateistkümneaastaste suguelust lugeda. Nii et teeme näo, et see on poolteist aastat? Davai.

Tulihundid. Mhmh.

Ühesõnaga, kuigi tundub, et see läheb sinnakanti, mis ma lootsin, kus nunnud võluloomad omavahel kebo teevad, ei ole ma ikka rahul. Sest kuidagi igav on. Mind ei huvita need võluloomad. Neil on mingid imelikud nimed, mis mul kõik omavahel sassi lähevad, nad ei eristu omavahel eriti, nad ei tee midagi eriti peale omavahel nussimise ja erootilisena see ka ei mõju, sest khm, vaata punkte intsest ja neljateistkümnene. Kuigi vist nood kaks, kes siin nüüd koinisid, polnud enam vennad, aga varem käisid mingid taolised värgid läbi ja see on üsna efektiivne libiidohävitaja.

Edasi tundub, et järgneb kombinatoorikaülesanne 'mitmel viisil saab vaida kaks hunti seitsmest'? (õige vastus on 21). Ma väga ei viitsi seda lugeda, aga laseme diagonaalis pilgu üle.

Ei, ma tegelikult  ei viitsi isegi diagonaalis rohkem teha, kui lihtsalt veenduda, et siin on tekst olemas. Nii et kuna ma üle ühe neljandiku läbi lugeda ei jeksanud, siis ma hinnet ei anna.

-/10


/ml