Kooljapää külavanem - Iti Tõnisson /ml

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kooljapaa-kulavanem

Ma olen nüüd omadega puntras, sest muidu saab päris pikalt kirjutada sellest kõigest, mis mulle jutu juures ei meeldi, aga nüüd mulle õnnetul kombel meeldib see jutt, ja millest ma nüüd kirjutan?


Jutt on hoogne, hea sulega ja minu arust üsna vaimukas.

Nõiad sõitsid kohale, lõid oma amuleti- ja kristalliletid püsti, hullutasid inimesi pendlikursustega, tagusid pool õhtut gongi, tantsisid india rahvatantse, , lõpuks terve saalitäis rahvast rivistati üles nagu Pekingi olümpiamängude võimlejad

Tehke teised ka nii.

Loo mastaap on valitud sobiv, ei üritata paari leheküljega lahendada ära surematust või igavest armastust, tegevus  toimub kohaliku ajalehe toimetuses, kus, tuleb välja, on kajastatud kogemata midagi või kuidagi, mis kohe mitte ei lähe. Tuleb pahandusi.
Humoorikas  ja lühike jutt, ületab etteseatud lati.

Lõpus figureerivad veel korraks vanemkonstaabel Reinusson ja nooremkonstaabel Reps, punapead mõlemad - no paljalt selliste kompvekkide nimel tasub lugeda.



8/10

Valusad mälestused - Karmo Talts - /ml

Nii.

Meil on Kaur, kes on sugulase matustel. Kohe alguses antakse meile ette, et Venemaa on Ukraina  vallutanud - kas see on meie loo ainuke ebatavaline element? Saame näha.

Mulle sümpatiseerib see peiede olme üldiselt, tuleb täitsa silmade ette selline suguvõsa kokkutulek matustel. Eks eestlased vist ole üldiselt päris palju peiedel käinud, hea selline viide, annad paar olulist märksõna ära ja juba hakkab filmilint peas jooksma.

Nii. Tuleb välja, et Kaur mõtleb aina lahkuminekust oma tüdrukuga, matustest on üsna ükskõik. Jajaa. Noh, arusaadav ikka, eks me ikka ole vahepeal mõtetega eemal.

"Seda öeldes liigutas ukrainlanna end jõuliselt, nii et tema lopsakad vormid värisesid."

Mjah.

Nii, nüüd tuleb uus noovum - vendade-õdede vahelise abielu küsimus. Khm. Vägisi tikub pähe  küsimus, et kas see on nüüd samasooliste abielu küsimuse tõstmine n.ö 10 minutit tulevikku - et teame küll, millest me räägime, aga läbi lillede ja ulmefiltri? 

Või  on see päristeema? Tuleb välja, et Kauril on õde/kasuõde?  Hakkame seda teemat lahkama? 

Ei, siiski vist mitte.

Nii, nüüd imbub sisse mälestuste kustutamise teema. Nii. Tundub, et see on siis selle loo fookus - midagi hakkab nagu arenema. Tuleb välja, et Kauri vend on lasknud mälestused oma emast kustutada, nii, nüüd vist hakatakse mingit teemat lõpuks lahkama ...

oi, jutt sai läbi.

„Elu ei saa olla kannatusteta,“ oli ema öelnud, „sest raskusi ületamata ei saa inimeseks.“ 

Noh, mulle tundub vähemalt selge autoripositsioon, et vend Paul oli loll ja halb. Vaadake, talle ei meeldi isegi raamatud, "Pinocchio" ei kõlvanud. Ja eelmine tsitaat paneb malakaga pähe selle, mis on õige positsioon. Ema annab õpetlikke tarkusi. 

Mälestustest loobumise küsimust põhimõtteliselt üldse ei lahatud -  see tuli sisse üsna lõpupoole, kus oli Paul, kes oli paha, ja kus meile üteldi, et mälestuste kustutamine on paha. Sihuke moraalijutt. Paha Paul ja Kaur, kes sama moraaliküsimusega maadleb, ja kas ta teeb nüüd õige otsuse? Võib-olla pidanuks see peielauastseen meile näitama peategelase kannatusi oma mälestustega - kuidas aiva käivad peas ringi mingid mõtted, üldse ei saa enda ümber olemisele keskenduda, teate, väga raske on. 

Aga, noh, see kõik ripub selle otsas, kui hästi on neid mälestusi ja nendest tulenevaid kannatusi kujutatud, ja noh, jumal paraku, kehvasti, kehvasti.

Ma kujutan ette autori mõttekäiku selle loo kirjutamisel - oh, peaks ikka näitama, kui raskesti need mälestused peategelast painavad -  paneks tema ja tema eksi tülitsema - ee, mille üle? poliitika! kas eestlased on fašistid! ja homoabielud! ei, oot, homoabielusid väga ei saa, peaks ikka tulevik olema.  no teeme siis venna-õe abielud! just, täpselt! ongi realistlik suhe ja lahkuminek kujutatud, lugejad uluvad silmad peast selle traagika üle. jess.

Ühesõnaga, mina mängin praegu selle valusa mälestuse juures tagareas istuvat lavastajat, kes karjub "EI UU- SUUU!". Skemaatiliselt kirja pandud. Pole sügavust, on ainult paar poliitilist lahkarvamust, seda, miks need teemad neile tegelastele korda lähevad, me ei tea. Või ei lähegi? Läksid lahku asjade pärast, millest neil tegelikult ükskõik, ja see on traagiline? Või oli ühiskond neid niimoodi programmeerinud uskuma, sihuke mitte-sügav-mitte-pealiskaudne küsimus ja seepärast läksid lahku? Me ei tea. Sest me ei näe seda suhet. Ja mul on ausalt ütelda ükskõik, sest ma ei näe seda suhet. Olja võdisevad vormid ka ei aita kahjuks. 

Mul on tunne, et seda lugu oleks võinud pikema kirjapanekuga tunduvalt paremaks teha. Ja no muidugi ka siis, kui see Kauri-Olja suhe oleks paremini kirja pandud. Mul on üldse tunne, et selle loo headus istub väga selle otsas, kui hästi see kirja on pandud. 

Ja teise punktina - ma tahaks näha seda,  kuidas autor on Pauli poolt ja võtab teda väga tõsiselt. Üks printsiip, millest kirjutamisel räägitakse, on see, et autor peab kõiki tegelasi armastama ja lähenema neile ausalt.  (eeldusel, et me räägime mingist psühholoogilisest realismist eksole)

Kui meil on siin jutt mälestuste kustutamisest ja meil on tegelane, kes on lasknud oma mälestused kustutada, siis ma tahaks näha tema sügavat ja ausat psühholoogilist portreed, nii-ütelda saatana advokaati, kaitsekõnet selle kohta, miks peaks just sina kohe ja praegu kõik oma traumaatilised mälestused kustutama.  Mitte, et ah, tema arust oli "Pinocchio" kehv raamat, davai, läheb, delete.

3/10

Maskiga Laksija

Vabastamine - Karmo Talts /kv

Siim on alternatiivpeol, ta on hästi rikas, aga pole oma eluga rahul. Tutvub seal vennaga, kes ütleb, et nad elavad virtuaalreaalsuses. Seda tõestatakse nii muuseas kahe lausega, kuigi tegu on huvitava ideega, mida ma tahaksin lugeda tegelase pilgu järgi, mitte möödaminnes lühikirjeldusena.

Siis nad lähevad väljalogimisterminali, möödaminnes lüüakse üks virtuaalpolitseinik ka auti.

Siis tuleb välja, et Siim oli "psühhofarmakonide" mõju all, mis mõjutasid ta ajataju (mis ilmselgelt selgitab, kuidas ta sai kogeda seda, et ühel koosviibimisel keerati aeg tagasi). (Hästi palju sõnakordusi viimases lauses...) Ja tegelt ta pandi hoopis nüüd virtuaalreaalsusesse, mitte ei lastud välja.

Nagu näha, hästi lühike jutt. Teinekord võib autor üritada kirjutada päris juttu, mitte jutust lühikokkuvõtet. Mitte, et ma arvaks, et jutu pikkus automaatselt selle kvaliteeti mõjutaks, aga seekord kindlasti. Idee eest, millest vaeva nähes saaks midagi arendada, saab ühe punkti juurde.

3/10

Kapten Viriseja

Vanamehe tola - Glen Simson, Kaido Ojala /kv

Kahe inimese kirjutatud jutt. Ma ei kujuta ette, kuidas inimesed kahekesi kirjutada saavad, aga me kõik teame, et saavad, näiteid "päris" kirjandusest on palju. Lihtsalt huvitav on mõelda, kuidas see käib.

"Härra Williams, te olete jälle siin."

Teietamine käib suure algustähega. Lihtsalt väike norimine.

Aga tegelased on välismaalased, see ulmikutele teatavasti ei meeldi, ilma väga mõjuva põhjuseta ei tohi keegi mitte eestlane olla. (Mul on isiklikult suva, aga no sihuke värk on.)

Psühholoogi juures, tulevik, sotsiaalselt ebasobivaid asju teatatakse "organitele". Millegipärast on mul veel huvitav, kuigi inimesed ei räägi nagu inimesed. (Illustratsioon mulle ei meeldi, see on suht ilmselgelt foto pealt maha joonistatud ja sellise väriseva ebakindla käega ning sellest hoolimata tundub perspektiiv vale. Onul ei ole nägu, aga see on okei.)

See terapeut on hästi sitt terapeut, mul on tunne, et kumbki autoritest pole psühholoogi juures käinud, aga tänapäeval on see suht tavaline asi, nii et ta käitumine kriibib suht silma. Kuigi me võime alati öelda, et tulevikus käivad asjad teistmoodi, eksole (ei koti, ikka häirib).

Härra Williamsil tundub muidu olevat keskeakriis, vingub, et ta ei tunne ennast ühiskonnas elusana ja tahab tööd teha. Üldse suht tropp vend on, ropendab põhjuseta professionaali peale, kes üritab teda aidata. Oli kunagi programmeerija, aga ühiskond on edasi arenenud "kõik ehitavad baktereid ja paremaid inimorganeid". Selle asemel, et eriala vahetada vend leiab, et teda pole ühiskonda enam vaja, ta parem isegi ei proovi, sest ta arvab, et ta ei saa hakkama. Ja siis teeb kõik muud ideed maha, mida talle pakutakse. Tundub täiega tropp vend, üldse ei pane imestama, et ta sõbrad ta maha jätsid.

Siis mingi täiega lampi lõpp täiesti suvaliste tegelastega. Mehhh. Kui täpne olla, siis päris lõppu ei ole ka, lihtsalt ühele suvlisele vennale tuleb hea mõte ja ta ütleb, et oodake, ma tulen kohe tagasi ja siis saab jutt läbi.

Et on ühiskond, kus kõik on tore, aga inimesed ei ole sellega rahul. Ma ei oska mitte midagi arvata sellest jutust, sest mitte midagi ei juhtu, me ei saa suht midagi teada ja lõppkokkuvõtteks ei juhtu ka mitte midagi.

Meh.

3/10

Kapten Viriseja

Universumi ahvid - Johannes Kivipõld /kv

Nii, üritame ikka eelmise kuu kõikidele juttudele enne Estconi vähemalt ühe arvustuse tekitada. Neid oli ikka kuhjaga, nii et raske töö. Ma olen natuke väsinud ka, nii et ma väga hoolas ei ole täna.

Oliver vaatab ISSist Maad, talle täiga meeldib. Läheb magama.

Tore on, et autor on uurinud hoolega ISSi ja kosmosesõidu ja -elu värki, tundub, et teab palju. Tüütu on see, et ta kõike seda ka edasi annab, sest mind ei huvita, mitu taset on mooduli kasutusoskuse kvalifitseerimiseks ja kui mitu inimest raketis korraga sõidab.

Nad on mingil salamissioonil, aga nad ise ka ei tea, mis see on, sest see on see, kuidas sa tahad salamissioone teha. Nii, et keegi ei tea mitte midagi. Ideaalne.

Tegelaste tutvustamine võiks olla rohkem show, don't tell, praegu neil ei ole iseloomu kah.

Ja nagu enne öeldud, siis kõike õpitut ei pea lugejale edasi andma. Mind ei huvita, mis nende päevaplaan on. Ime, et meile ei räägita, kuidas ja mis kell nad seal hambaid pesevad.

Nii, neil on võimalus suhelda tulnukatega. Miks seda meile alles nüüd öeldakse, ma ei tea, sest ma teadsin, et tegu on ulmega, aga seda pidi ilmsegelt lugeja eest salajas hoidma, sest, em, põhjused. Seda, miks tulnukate olemasolu avalikkuse eest varjatakse, unustati ka öelda. Ilmselt sellepärast, et põhjused.

Välise sõnul oli suurem tõenäosus edukaks hüper-uneks teatud DNA-kombinatsiooniga inimestel, keda polnud Maal eriti suur hulk

Eee, ei. Ei.

Nii, nüüd ei toimu tükk aega mitte midagi, nad passivad niisama ISSis ja valmistuvad 50 aastat magama ja hästi igav on. Kui kohale jõudsid, oli üks astronaut surnud, aga kuna keegi pole endale iseloomu saanud, siis on täiega suva, ellujäänud ei paista ka väga morjendatud olevat.

Kummaline kognitiivne dissonants tekitas väga mitmetasandilisi tundeid.

Misasi see on? Mitmetasandilisi.... Õhh. Show. Don't. Tell. Jeebus.

Kahtlased tulnukad tahavad, et inimesed jääksid nende juurde ning pärast ütlevad, et pahad tulnukad on vahepeal maa ära hävitanud. Keegi ei reageeri sellele eriti. Suurim mure on, kuidas igaks juhuks kaasa võetud munarakud ja spermatosoidid eesmärgipäraselt kasutusse võtta (tulnukate planeedil on liiga tugev gravitatsioon).

Nad leiavad, et kahtlased tulnukad on kahtlased ja maa hävimine on kuidagi väga mugav ning otsustavad, et kahtlased tulnukad ütlesid neid asju, sest nad tahavad sugurakke enda kätte saada. Vahepeal kirjeldatakse, kuidas tegelane hambaid peseb.

Toimub mingi jura, peategelane laseb jaama õhku, et kahtlased tulnukad ei saaks inimesi enda kätte. Siis ärkab üles, tuleb välja, et see kõik oli inimeste korraldatud eksperiment ja tegelt nad ei lennanud kuhugi ning neid kasutati katsetamaks, "et näha, kuidas inimmõistus sellises olukorras toimib" ja "kuidas isesugused inimtüübid erinevates olukordades toime tulevad".

Ehk siis for shits and giggles? Ei tundu eriti mõistlik ega loogiline. Eriti kuna neil olevat vähe aega, sest see stsenaarium vastab tegelikule olukorrale. Ehk siis põhjus, miks see lõpp on selline, on see, et oleks suur Shyamalanlik plottwist, sest kõik teavad, et plottwist on kõige parem asi jutu juures, mitte tegelase areng, huvitavad karakterid või tegude tagajärjed. Jep.

See ei olnud väga kohutav jutt, aga igav. See mõttetu plottwist ei teinud mind vihaseks või frustreerunuks, sest mul oli tegelastest ja toimuvast täiesti ükskõik (v.t igav).

Tubli poiss, kirjutas pika jutu, midagi kohutavad ei olnud, midagi põnevat ka mitte. Vähemalt ma näen, et kui vaeva näha, oleks sealt päris jutu kokku saanud.

4/10

Kapten Viriseja

Mis vaevab hundi südant - Tuuli Tolmov /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-mis-vaevab-hundi-sudant

Hunt tšillib metsas ringi; see on libahunt, sest, well, duh. Sammal lõhnab hapukasmagusalt, mis ajab mind segadusse, sest ma ei ole kunagi nuusutanud hapukalt lõhnavat sammalt.

Hästi palju on sõnu, kust tühikud on puudu, see häirib. Muidu kuidagi hästi generic värk. Mitte, et mulle meenuks, et ma sellist asja varem lugenud oleks, aga midagi selle stiili juures. Võibolla kohmakas romantilisus. Aa, teine hunt oli, aga läks minema ja esimene hunt ajab teda taga, vähemalt toimub midagi, mitte ta ei tšilli niisama.

Teine hunt oli vahepeal casually inimese maha murdnud, ilma et too oleks iitsatanudki ja esimesele hundile see väga ei meeldi, nii et kõigepealt ta jookseb hästi kaugele ära ja siis jookseb tagasi (sest päikesetõusontulemas (need tühikud!)).

Maarja tõusis nende väikeselt köögiviljapõllulapilt ja peitis oma verevail käed põlle alla.

See lause noh. Köögiviljapõllulapilt. Verevail käed? Mis mõttes verevail käed? Verevail lippudel, jah, sest see on nagu punavail lippudel, aga punavail käed? Ei.

Anywho, see casual inimene oli mõisapreili. Huvitav, kas ta oli öösel üksi väljas, et hundionuga kokku saada või sellepärast, et plot.

Okei, niipea kui see hundiosa läbi sai, läks lugemine kohe allamäge. Mingi tüüp, kes kannab mitut kihti riideid, et turksem välja näha, aga põsesarnad reedavad teda ikka. Ma ei tea, ma ei hakka kommenteerimagi.

Igatahes see esimene hunt, Maarja, on abielus mingi jobuga, kes kauni kandleheli ja õrna lauluhääle ning vorstihõnguse kõrtsi asemel valib lehkava lääpas hämara koha, sest ta on kuri. Seal lähevad külamehed tülli ja kuri abikaasa ütleb välja, et naine on libahunt ja ähvardab teisi sellega ja Maarja jookseb jala koju, sest. Mm. Sest ta tahab? Ei tea, igatahes jätab ta hobuse kõrtsi ette.

Siis ta läheb metsa hundiks, külaelanikud panevad ta talu põlema, teine hunt ilmub välja ja nad jooksevad minema. Nad jooksevad öö läbi, aga Maarja jalad on eelmisest jooksust läbi ja päikesetõusuks ta ei jaksa enam üldse liikuda. Teine hunt on mingi rändo külamees, kelle kohta me teame, et ta on suht vana ning Maarja ei tahtnud temaga sellepärast abielluda ning kõrtsus oli tema see, kes esimesena Maarjat süüdistas.

Siis paneb mees Maarja kuuse alla peitu ja jookseb ise hundina edasi, et külaelanikke, kes neid jahtisid, eemale meelitada ja ise surma saada. Kuigi miks ta selle käigus surma peaks saama, ma ei tea, sest hundijaht ei käi tavaliselt nii, et sa ajad teda koertega taga ja siis lõpuks saad kätte, aga samas ma ei tea libahundijahist palju. Hundid võivad ööpäevaga liikuda kuni 50km, eeldatavasti nad magavad ja puhkavad sellest suure osa. Libad võiks rohkem, sest nad on suuremad, aga las ta olla. Jättes vahele selle osa, kus ma vaatan kui pikka aega neid taga aeti ja mis on kellegi keskmine kiirus, siis ma tahan öelda, et hundionul oleks võimalik põgeneda, eriti arvestades, et ta on tavaliselt hundist intelligentsem ja tõenäoliselt ajavad teda taga purjus mehed, kes pole öö otsa maganud.

Me ei saa kellegi kohta eriti mingeid motivatsioone teada. Miks hundionu inimese maha murdis? Me ei räägi sellest. Miks ta libahunt on? Ei tea. Kas ta hakkas alles nüüd libaks, sest varem Maarja kedagi metsas ei kohanud? Kes teab. Miks keegi käitus nii nagu käitus? Sest. Eh.

Tempo ei olnud ka eriti hea; hundi ja inimese aegsete kirjelduste vahe oli nagu erinevate inimeste kirjutatud. Ma saan aru, et seal oli point, aga see polnud väga õnnestunud. Ma tahaks, et ma tunneks peategelase vastu rohkem sümpaatiat, aga ta on kas hunt, mispuhul ta pole eriti huvitav, või ta on vägivaldses suhtes olev naine, mispuhul võiks ju ta vastu sümpaatiat tunda, või kahetsust või kaastunnet, aga ta mees on lihtsalt kurja mehe arhetüüp, mitte päris inimene, seega ei ole naine ka päris, nii et kokkuvõttes ei ole mul midagi tunda. Väga kohutav samas ei ole, nii et kui hinne tundub ebaõiglaselt madal, siis ma tuletan meelde, mis mu nimi on.
3/10

Kapten Viriseja

Mälestus igavesest eilsest - Ander Skarp /KV

https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest

Keegi räägib reporterile, kuidas ta kunagi Režiimi valvsa pilgu alt kosmosesse põgenes. Ma otsustan, et mõlemad tegelased on naissoost, kuigi ma ei usu, et autor ise seda mõtles.

Siis on STOP, tühjus ja pimedus ja mitte mäletamine.

Mulle seni iseenesest meeldib, ladusalt kirjutatud, tahaks küll rohkem asju teada, aga samas on hea, et ei topita asju vägisi näkku. On intrigeeriv ka ja ulme on ka.

Mingid teised tegelased murravad kusagile sisse, teevad režiimivastast asja.

Tagasi peategelase juures. Tundub, et restart, sama olukord, teised detailid. Tal on lips ees, nii et on raskem teda naiseks pidada, aga ma vastu loogikat jätkan. Reporteriga pole probleemi. Tegelane mainib endamisi, kui tore, et Režiimi juba tükk aega ei ole, nii et ma eeldan, et Režiim on.

Vat kus lops, reporter ongi neiu.

Tegelane lendas Maalt Marsile "tunde järgi". Nagu.... Ah? Nagu... Eh. Fain. Wadeva.
Ning ei, see, et ta kogemata Jupiterile jõuab, ei tee asja sugugi paremaks.

Okei, tagasi režiimivastaste juurde. Nad murravad mingisse matrix-aju süsteemi sisse, kus neiu läheb mängib reporterit. What a twist.
...
...
...
NOT!
(See oli praegu selline metanali.)

Igatahes, nagu eeldada, siis Režiim hoiab ühiskonda kontrolli all. Inimesed sokutatakse 35aastaselt matriksisse, aga hoolimata sellest, et see kõik on 1500 aastat toiminud, on mõned vabadusvõitlejad, kes on selles ka edukad. Sellest, miks ja kuidas, tahaks rohkem teada. Ja kuidas see ühiskond üldse toimib.

Peategelasele räägiti ära, kuidas asjad on, ja nähtavasti sellest piisas, et ta saaks hakata matriksit seestpoolt lammutama.

***

Nüüd on päris mitu päeva mööda läinud selle asja kirjutamisest ja jutu lugemisest. Mul on täielik ragequit lihtsalt vahepeal.

Räägime korraks düstoopiatest. Esimene asi, mida ma mõtlesin kui ma sain žanrist aru, oli see, et üheski (well, üheski klassikalises) düstoopias "head" ei võida. Sest valitsus või režiim või misiganes on lihtsalt nii suur ja žanr on ka lihtsalt selline. Nii et ma mõtlesin seda juttu lugedes, et nagunii on siin "plot twist", et head ei võida.

Siis ma jõudsin selle kohani, kus ma tegin selle metanalja, mis ei ole tegelikult naljakas, aga kus oli nö twist ja ma mõtlesin, et loo autor piirdub ühe twistiga ning režiim ei sõida kõigest üle.

Aga siis lõppes see jutt ära mitte ainult sellega, et režiim võitis vaid ka sellega, et oli pmst restart ja tegelased jõudsid ringiga loo algusesse tagasi. See ajas mind nii vihale, sest ma raiskasin oma aega selle lugemisele, aga kokkuvõttes tuli sama välja kui et see oleks lõppenud sõnadega "... aga tegelikult oli see kõik uni."

Selle twisti tõttu ei olnud mitte millelgi mingit tähendust. Tegelased ei jõudnud kuhugi, sest nad jõudsid algusesse tagasi ja eeldatavasti siis käib see asi ringi ja ringi ja ringi kogu kes teab kui pika igaviku ning keegi ei arenene, õpi, ja mitte miski ei loe, sest midagi ei juhtu ja ma ei saa aru nagu, miks ma peaksin midagi selle kõige vastu tundma, kui mitte millelgi ei ole tähendust, aaaaaaaaaaaa rage.

Muidu oli kenasti kirjutatud, aga kuna ma tegin nii pika pausi ja ei taha enam asja uuesti üle lugeda, siis ma ei mäleta, mida ma muidu veel öelnud oleksin. Kuna ma vihkan seda lõppu, siis ma annan hindeks
3/10
aga see ei tähenda, et ta muidu nii halb oleks olnud.

Kapten Viriseja