Kosmilised valvurid valvavad Maad, suunasid inimeste ajalugu, jälgivad praegu etc. Algus (Ma ütlen algus, aga ma olen tegelikult poole jutu peal. Tunne on nagu oleks algus, sest päris sisu veel ei ole.) on nagu pikema jutu kirjutamiseks tehtud märkmed või teisest jutust tehtud sisukokkuvõte.
Loeme aga edasi.
Eee... noh... see on... jutt, ma arvan. Kas just ulme... ja kas just kirjandus... aga jutt.
Ärge tehke tuumapomme ja ärge olge imbetsillid, kes majast ahju välja lammutavad, et seal rohkem ruumi oleks, on loo moraal, ma arvan.
Igastahes.... need rändo tulnukad, kes maad valvasid rääkisid esmalt, et maa peal on liiga palju inimesi ja sellega peaks tegelema ja saatsid sinna koroonaviiruse, mida osad neist küll väga efektiivseks ei pidanud. Mure inimeste paljususe kohta tulenes sellest, et nad võivad rohkem sõdida ja seega tuumapommidega üksteist ära tappa, nii et parem on osa neist ennetavalt ära tappa mõne viiruse või asjaga.
Kui ma õigesti aru saan, siis tulnukad leidsid, et tuumasõda on halb, sest see võib planeedi ära rikkuda, aga ma pole kindel, täpsemalt mis selle juures planeedi ära rikuks, sest tuumatalv (mida ei pruugi üldse tulla tuumasõjaga, see on huvitav teema) ei oleks tingimata eriti pikk, eriti kui võtta arvesse, et tulnukate üks alternatiivplaane oli inimkond püssirohu eelsesse aega tagasi viia ja neid rohkem suunata arengul seekord, mis kõlab päris pikaajalise protsessina.
“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Marina imestunult, jälgides, kuidas tema abikaasa hommikupudrule piima valas. Mihkel ei söönud mitte kunagi putru piimaga, sest soe piim ajas teda iiveldama.
Nojah.
Üldiselt, kes ütleb, et soolise võrdõiguslikkuse nimel ei toimu mingit progressi, eksib. Wife bad naljade peegelpildiks on ilmunud Kruusmetsa lugu, mis on žanrist husband bad. Peategelase mehel ei paista olevat ühtki positiivset omadust. Sööb lahtise suuga, jätab musti sokke vedelema, hea veel, et elutuppa ei situ. Ei, muidugi on inimesed suhtes inimestega, kes neile enam absoluutselt ei meeldi, seda juhtub päris palju. Õnneks nad lähevad jutu lõpus lahku ka. Aga see, kuivõrd normaalsena seda kujutatakse, et sul on oma abikaasa kohta ainult halba ütelda - ehh. Ei tea. Võib-olla on taotluslik.
Spoilerdan lugu ja ütlen, et see on kandva idee poolest väga sarnane Bradbury loole "Marionettes Inc.", eesti keeles ilmunud jutukogus "Kaleidoskoop". Ma ei tea, kas see on selline kokkusattumus või siis teadlik valik, et seekord näitame asja naise vaatepunktist. Saame teada, et naisele ei meeldi see mees kohe üldse mitte, sest ta on selline jorss üldse. Samas, Bradbury jutus selgub, et vähemalt ühes abielus ei meeldi ilmselt naisele mees ka, nii et ega see väga uus mõte ei ole. Mul on veidi tunne, et kokkusattumus on juhuslik, samas, mõlemas jutus tahab mees minna soojale maale puhkama. Ega pole muidugi patt kirjutada juttu samal motiivil, mida on varem tehtud, kellel neid originaalseid ideid ikka väga võtta on. Aga nüüd on see häda, et Kruusmets satub võrdlusesse Bradburyga, ja ma ei tea, kas Eestis on ulmekirjanikku, kes selle võrdluse välja kannataks. Ma loen seda praegu sügisel ka ja Bradbury on Suure Sügise Kirjanik, nii et ta on praegusel ajal eriti tugev.
Kuidagi camp on see tekst ja meeleheitel koduperenaine. Bradbury lugu on aastast 1949, nii et ma vist kannan mingil tasemel tolle aja soorolle ka praegusesse juttu üle.
Sci-fi puhul tuleb mõnikord ette järgmine küsimus: kui usutav on, et nii läheb?
See ei ole minu jaoks üldiselt eriti oluline. Kui tahad, kirjuta jutt, kus aastal 2060 elame kõik Marsil ja suhtleme lägapanemise teel, sest juhtumisi Marsil ei kandu visuaalsed ja auditoorsed signaalid hästi edasi ja nii on suhtluse põhiviisiks süljes sisalduvad kemikaalid, mida suudluste teel edasi anname. Kas ma usun, et nii läheb? Ei, ega ei usu küll. Aga see ei ole miinus. Mine, pane hullu. Kirjuta Marsi tattipanekutest. Mul üsna ükskõik, et see ei tundu eriti tõenäoline tulevik.
Vahel muidugi on seal juures see lisanoot, et tundub, et autor arvab tõesti, et nii läheb ja jutt ei ole lihtsalt vabas vormis mis-siis-kui teema arendamine vaid ettekuulutus. Vaadake ette, inimesed musutavad tänapäeval nii palju, et kui me ühiskonda uuele kursile ei suuna, siis see saab olema meie tulevik ja loost on ju näha, kui kole see kõik olema saab! Lõpetame musid kohe ära! Ma teen tähtsat hoiatusromaani siin.
Hoiatusromaan (või hoiatusjutt siis? aga ma ei ole vist sellist sõna varem näinud) on aga märksa raskem žanr. Sest sel juhul peaks autor paremini tajuma ühiskonnas toimuvaid protsesse ja sellega on üsna lihtne puusse panna. Nad keelavad hammastepesu ära, sest nad keelavad kõike ära! - aga miks neid asju, mida ära keelatakse, ära keelatakse? Kas sellepärast, et võimulolijad on loomult kurjad ja naeravad oma õelate tegude pärast nagu B-filmi pahalased? Nagu, nad võivad olla halvad inimesed, väga võimalik, aga ma tahaks sel juhul tajuda, mis dünaamikad siin täpsemalt mängus on. Kui mul on tunne, et halbade protsesside põhjus on lihtsalt 'seda teevad halvad inimesed', siis see tundub natuke liiga pealiskaudne - ja miks nad teevad sel juhul just neid õelaid tegusid, mitte midagi muud? Pluss veel see, et hoiatustekstiga käib sageli implitsiitselt kaasas mingi üleskutse ja vahel on nood sellised üsna, noh, nõmedad. (kes meil see tüüp oli, kes kirjutas tuleviku heterobaaridest? nagu, alltekst 'homosid on liiga palju ja see ei meeldi mulle' on üsna tunda)
Ühesõnaga, juttu, mis tulevikku ennustada üritab, on raske teha.
Mistõttu on see, mida Ravasoo teinud on, äge.
See on selline väike jutt. Väikestest asjadest. Ei hävitata impeeriume, ei riputata kedagi pöidlaidpidi lakke, ei tapeta Jumalat. Nende asjadega pole enamikul meist eriti kogemusi. Aga mida see jutt teeb, on see, et võtab asju, mis on tänapäeval tüütud ja frustreerivad, ja projitseerib need siis, ütleme, kümme-kakskümmend aastat tulevikku. Ja nagu, mulle tundub, et selline tulevik on reaalselt võimalik, ma ei oleks üllatunud, kui nii läheks. Sest tundub, nagu seda protsessi tekitavaks jõuks ei ole mitte see, et keegi vihkab väga vabadust või oleks muidu kuri, vaid selles, et firmad tahavad oma kasumit maksimeerida, mis on enam-vähem nende toimimise põhiprintsiip.
Kõik on nagu sama, aga lihtsalt läheb aeglaselt nõmedamaks.
Peategelane ärkab üles ja tal on kohe silma ees hüpikaken Pepsi reklaamiga - reklaamivaba varianti on muidugi võimalik tellida, aga see maksab raha - kellel meist ei ole mingit analoogset kogemust nt. YouTube'iga? Ja hiljem, hammastepesu ajal (mis peab kestma täpselt 3 minutit, sest spetsialistid soovitavad), peab ta hindama hambapastat ja kirjutama tagasisidet - ma mõnikord tellin Boldiga süüa ja siis pean pärast ära märkima, kas mulle meeldis toidu tekstuur - ilge nuss, ma ei viitsi, ma ei taha, aga äpp nõuab. See jutt võtab sellised väikesed frustratsioonid ja keerab neid suuremaks.
Iga vaba valik nõuab raha. Peategelane Miia, kes tundub olevat vanuselt umbes gümnasist, üritab raha säästa, ja nii võtab alatasa mingeid tasuta vaikepakkumisi, mis on üsna halvad. Ma üsna tajun seda elu nõmedust, sellist anhedooniat. Vähe asju, mis pakuvad rõõmu. Natuke nagu vaene-olemine, aga kui sa praegu vaene oled, on vähemalt osa ühiskonnast, mis ei ole majandusloogikale allutatud - võid näiteks jumala tasuta sõbraga kokku saada ja juttu ajada, aga selles ühiskonnas näib olevat kõik selles majanduslikus süsteemis sees, nii et sul ei olegi väga muud võimalust, ilmselt maksab kellegagi kokkusaamine ka raha. See on päris groteskne süsteem ja päris võika potentsiaaliga, aga me ei lähe selle halvimaid implikatsioone uurima. Loo tonaalsus on natuke teine. Mis on okei. Kõik lood ei pea olema kõige hirmsamatest asjadest elus. Võib olla ka näiteks teismeliste probleemidest suhete loomisel.
Nimelt on Miia koolis on ka üks ilus poiss nimega David, kes Miiale huvi pakub. Sa võid loomulikult kõike teha, aga lihtsalt iga valik, mis pole see, mida süsteem sulle esimesena pakub, maksab. Nii et kui Miia tahab Davidiga aega veeta, siis juba võimaluse eest peab pappi köhima. Ja nii hakkabki Miia, kes on muidu tuleviku nimel nii hoolikalt raha kokku hoidnud, seda vasakule ja paremale pillama, sest David.
Mulle see meeldib. Selles on samuti midagi tuttavat. Sa tead, et inimene, kes sulle huvi pakub, läheb võib-olla peole X, nii et sa lähed ka, kuigi see on piletiga ja raha pole just ülearu. Ja seal tuleb ju jooke osta, et normaalne inimene tunduda ja kõik maksab ja võib-olla see inimene ei tulegi ja see kõik on kuidagi piinlik ja sul on tunne, et sa raiskad raha ja see on võib-olla mõttetu ja sa oleks nagu mingis The Smithsi laulus.
Oleks see ainult selline jutt, kus näidatakse, kuidas tulevikus on nõme ja frustreeriv, oleks ka juba täitsa asjalik. Aga siin tuleb juurde selline noore inimese sahmimine ja ebakindlus ja see, et sa teed ohverdusi lihtsalt võimaluse nimel ja siis su võimalus läheb ka untsu ja kõik on nii piinlik - see on äge, see on inimlik.
Ei, hea lugu on. Ja selline narratiivne struktuur on ka paigas, asjad on omal kohal, lugu töötab.
Kui millegi kallal norida, siis ehk selle, et loo skoop on nii väike ja et tõenäoliselt on sarnaseid lugusid veel kirjutatud. Viimasest on mul ükskõik, kuna pole veel tõestatud, et maailm eksisteeriks väljaspool minu pead, nii et võib-olla pole neid teisi lugusid olemas, sest mina pole näinud. Esimene on ka sihuke väike asi pigem.
Jutul on juba selline pealkiri, et mul on tunne, et see on mingi huumoriasi. Sest Jörbin on selline koomiline nimi. Ö-täht on juba sihuke naljakas. Sihukese tölpa nimi. Pluss 'kaunis lummus' on juba veidi camp.
Või äkki on peategelaseks palavalt armastatud virtuoos Üllar Jörberg?
Loeks juttu ka?
Okei, see Jörpa lugu siia taustaks oli täitsa paras. Kujutagem peategelast ka Jörpana ette, miks mitte.
See on just selline lugu, et ta vist ei ole teadlik paroodia, aga teatav camp on siin küll olemas. Selline hästi visandlik lugu. Olid kord kaks teadlast, kes tahtsid leiutada ajamasinat. Töö oli raske, aga lõpuks saadi hakkama. Käidi ajas tagasi. Oli päris lõbus. Lõpus juhtus väike äpardus, jäädi kuskile kiviaega? kinni, sest ajakapsli patarei sai tühjaks.
Tegelastel erilisi omadusi ei ole. Enne lõppu ei ole mingeid pingeid. (v.a see, et mainitakse, et ajamasina leiutamist peeti võimatuks, aga noh, sellega eriti ei tegeleta, mingit konflikti meile ei näidata.) Umbes kõikidest detailidest lipsatakse üle. Huvitavaid miljöösid pole.
Konflikte üldiselt ei ole. Inimestel on eesmärgid, teevad paar aastakümmet tööd, saavutavad selle.
Võiks ju kirjutada jutu, kus keegi jõuab liinitöölisest keskastme juhiks aastatepikkuse tööga. Miks mitte.
Kas see on mingi asja paroodia, mida ma ära ei tunne?
Mul on selle jutuga selline tunne, et ma tahaks teha neist tegelastest vaprad nõukogude teadlased ja kommunismiehitajad, kes oma lihtsast päritolust hoolimata teevad usinat teadlasetööd nõukogudemaa hüvanguks! Käiakse minevikus, et ajaloo kulgu läbi dialektilise materialismi õpetuse kiirendada, et tehtaks kiiremini läbi orjanduslik-feodaalne-kapitalistlik-sotsialistlik-kommunistlik arenguredel. Nii saaks vähemalt selle loo naiivlihtsuse kuidagi huvitavaks.
Praegune lugu oli aga umbes selline:
"Mõtlesin, et lähen poodi, et süüa kartulit ja lihapalle. Mu teel oli aga takistus, see oli uks ja see, et pood oli viiesaja meetri kaugusel. Hoolimata oma lihtsast päritolust mõtlesin välja lahenduse. Uks tuleb avada. Avamine ei olnud lihtne, aga läbi nupuka mõtiskelu kasutasin lingi tehnoloogiat. Tee poodi oli pikk. "Oi, kuidas tahaks lihapalle kartuliga," mõtlesin tee peal. "Võta ennast kokku, Laksija!" karjusin siis ja andsin endale kõlava laksu vastu nägu. Lõpuks jõudsin poodi. Kell oli juba hilja, aga sellegipoolest suutsin ma üles leida lihapallid ja kartulid. Arve oli kolm eurot ja kaheksakümmend viis senti. Partnerkaarti mul ei olnud. Aga mis on toimunud? Poe uksed on läinud kinni! Olen jäänud ööseks poodi lõksu!"
See on nagu päris halb lugu. Aga kuidagi napakalt sümpaatne.
Printsess teeb tornis teadust, teda tuleb lohe käest 'päästma' prints. Jõle tüütu. Prints aga ei tea, et tegelikult ongi printsess lohe ise - muutub võlujoogiga loheks, et saada rahus oma asjadega tegeleda.
Tegelikult oli vahva laast, tundus, et täitsa normaalselt teostatud. Sellega on paraku see häda, et mulle on jäänud internetist silma viimasel ajal samal teemal olevad ideed - esiteks, printsess on lohega mestis, et tülikaid printse eemale ajada, teiseks, see asi on printsessi, lohe ja võib-olla ka printsi omavaheline fetiš, kolmandaks, printsessile lihtsalt meeldivad escape-roomid ja lohele neid disainida jne jne. Seekord siis selline lahendus, et printsess ongi lohe.
Sellist konkreetset selle teema arendust ma polegi näinud samas. Iseenesest ju vahva. Pada kuningriigi prints on ka tore.
(Äi kurat, olen vist küll näinud, keegi mainis kusagil kuninglikku verd naissoost dragonborn paladini, kes mängib kõiki kolme rolli ja on vahel pidanud informatsioonisulu tõttu iseennast iseenda käest päästma minema. Aga see oli siiski natuke teisiti, peale selle too oli ainult idee mainimine. TH on sellest loo valmis kirjutanud.)
Selle kirjeldamine, kuidas printsess katset teeb, meeldis mulle ka. Siin oli konkreetsust, pudeli vahaga sulgemist jne.
