Seitse surmapattu - Meelis Looveer /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-seitse-surmapattu

Ma tahaks kohe juba enne lugemist punkte maha võtta, sest nii pikk jutt on. Tavaliselt on see halb märk. Muidugi on halb märk ka lühike jutt. Ja keskmise pikkusega jutt. 

Meelis kirjutab miilidest, mis on tobe, sest me tegelikult ei tea kui pikk miil on. Kõik teisendavad selle oma peas kilomeetriteks. Sest nad ei tea, kui pikk see on. Ja ma ei tulnud siia matemaatikat tegema vaid õlut jooma ja juttu lugema ning mu õlu on otsas. (See oli nali.)

Mind häirib, et meile ei öelda, mis riik ja mis aasta jutus on, sest ma ei oska asju kommenteerida niimoodi. Ja mitte ainult kommenteerida! Ka ette kujutada mitte! Missuguse paadiga Georg (georg, džoorž, horhe) püha isa Augustuse juures saarel varusid toomas käib? Me teame, et kui tegu pole alternatiivajalooga, siis on aasta vähemalt 1908, mil teepakke turustama hakati, aga me võime eeldada, et palju hiljem, arvestades, et Teekanne leiutas moodsad teepakid 1949. aastal.

Seal jutus on mingid asjad nagu 15 hektarine laid, kus oli kunagi 4 talu ja kõrts ja surnuaed ja kirik ja mille keskkoht oli (on) metsane. Mul on tunne, et autor ei mõelnud järele kui väike 15 hektarit päriselt. Sellise suurusega saarel oleks raske üldse midagi metsaks nimetada. Aga me ei tea ikkagi riiki ega aega, võibolla seal on teised nõuded kui minu eeldustes. See võib olla kauge tulevik või paralleelmaailm (ma tean, et ei ole, ma lihtsalt ootan, et ma saaks öelda, et "hah, näed, ma ju ütlesin, et ta eksib").

Sellist raju polnud Kuradisaare ümbrus veel möllamas näinud. Lained peksid üle sadamakai

Okei, nagu, mis pagana kai ühel 15ha laiul on, kust lained üle ei peksa? Kui see oleks erakordne torm, siis ma ei imestaks väga kui lained üle laiu peksaks.

Ahnus

Mulle meeldib, et autor arvab, et lugeja on nii loll, et talle peab alapealkirjaga ütlema, milline seitsmest surmapatust nüüd teemaks tuleb.

"Kes kurat Sa veel oled? Kas mingi ärakaranud vang?" küsis tüüp Augustuse käest.

Jep, vang, kes elab üksikul saarel kirikus ja näeb välja nagu jumalamees. Aitäh loll kaak (see on see, milleks teda autor läbi väga hõredate lillede nimetab, mitte minu ilkumine. Või noh, lisaks minule.).

Seni kuni rändom tüübid, kelle nimed on Ihukaitsja, Beib, Autojuht, Pealik ja Mehaanik, oli okei lugeda tegelikult, aga nüüd on kohe hästi saast. Nagu keegi teeks meelega hästi halba juttu. Aga muidu eeldatavasti on tänapäev, mida võis juba enne eeldada kuna midagi muud polnud öeldud, aga ma ei tahtnud.

Rändom pahad tüübid on pangaröövlid, kes on idioodid, kes mõtesid, et nad sõidavad oma jahiga üle lahe, aga ei vaadanud ilmaennustusest, et räme torm on. Ma mõtlen, et tõenäoliselt on imbetsillid õigem öelda, aga no nad said kuidagi pangast raha kätte, mille nad panid kottide sisse. Suht siuke vaib on:

Ainult, et pildil pole kottidel dollarimärke peal, mis jutu pahalastel kindlasti olema peaks.

Autojuhti preestri jutt eriti ei huvitanud, tema nuuskis silmadega maast jälgi

Nuuskis silmadega maast jälgi.

Nuuskis. Silmadega. Maast. Jälgi.

Loo autorile tulid need sõnad pähe. Ta pani need kirja. Ta luges need (noh, võibolla) üle ja arvas, et las nad jääda. Võibolla ta mõtles isegi, et need on head. Ma.... ma ei... Ma isegi ei.

See on jälle see probleem, et mingist hetkest pole mitte midagi öelda kui jutt hästi halb on. Oleks see meelt lahutavalt halb, oleks tore. Oleks ta natuke halb, oleks asju öelda. Aga see on lihtsalt... lihtsalt halb. Täiesti karikatuursed ebaloomulikult käituvad inimesed, keda saab ainult sellepärast inimeseks pidada, et jutt nii ütleb. Ükski inimene ei käitu sellises olukorras niimoodi. Mul pole eriti midagi öelda lihtsalt peale selle, et see ei olnud loogiline mitte ühestki otsast. 

Ja et see oli täpselt sedasorti jutt, mille võinuks Eestisse kirjutada. Või mingisse ebamäärasse kohta, mis võinuks vabalt Eesti olla. Muutnuks lihtsalt nende lõpudetektiivide nimed sama ebamääraselt rahvusvaheliseks nagu Georg ja August, pannud miilide asemele kilomeetrid ja olemas. Need miilid on kõige imelikumad siinkohal. Nimede, miilide ja sõja mainimise poolest võiks ju Suurbritannia olla. Aga mis paganama Briti väikesaared sakslaste okupeeritud või tollel ajal sakslaste omanduses olid? Ma ei ütle, et ei võinud olla, aga ma ei kujuta ette, millised ja kus. Ja taimede järgi pidid need olema parasvöötmes, mitte kusagil Aafrikas või nii. Ma ei lähe praegu guugeldama Briti väikesaari, sest ma ei usu, et seda infot lihtne leida oleks (mitte sellepärast, et see on ilmselgelt fiktiivne saar).

Ma saan aru, et see surmapatu teema andis autorile inspiratsiooni, et midagi valmis teha, aga selle jutu oskas muutmine oli halb mõte. Need olid nii nõrgalt seotud, et ei andnud mitte midagi juurde. 

3/10

ja mul on tunne, et ma olen helde

Kapten Viriseja

Zombi otsustab surra - Iti Tõnisson /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-zombi-otsustab-surra

Pealkirja järgi võib pakkuda, et võiks humoorikas jutt olla. Ja hästi lühike! Kohe mitu plussi!

Eh, oleks võinud parem olla. Eks see on poole tunni pärast juba meelest läinud. Aga nii lühike! 

5/10

Kapten Viriseja

Onyx ajab asjad korda - Maarja Kruusmets /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-onyx-ajab-asjad-korda

Järg või midagi eelmisele ajamasina jutule. Kuigi ma lugesin selle läbi, siis seda arvustas kaaskannataja, nii et ma ei mäleta sellest eriti midagi, aga ma eeldan/teen näo, et need pole nii lähedalt seotud omavahel, et see oluline oleks, et ma seda üleüldse lugenud olen.

Ma üldiselt juba cringe'in, sest see on selline "a mehed on mingid jorsid ja üldse" jutt. (Ma tean, ma tean, väga täpne kirjeldus, aga ma ise tean, mida ma mõtlen. Makske mulle raha, kui te paremat arvustust tahate.)

Näh, ma lugesin edasi ja need on ikkagi seotud. Probleem pole niivõrd selles, et ma peaksin eelmise jutu uuesti üle lugema, sest esiteks mul pole vähematki plaani ja teiseks tundub, et siit tuleb piisav ülevaade loo siseselt nagunii. Probleem on selles, et see eelmine jutt polnud nii hea, et oleks väärt sinna tagasi pöördumist.

Igatahes. Oeh. Nii. Mingi piff ostab ajamasina, aga kasutusjuhendit lugedes avastab, et ta ei tohi (mitte ei saa, vaid ei tohi) enda minevikku muuta ja kui ta ei oska midagi muud ette võtta, siis ajamasin pakub välja eelmise jutu tegelase tehtud probleemid ära siluda.

“Oh, tere kaunitar!” kõlas hetke pärast toas mahe mehehääl. “Kedagi nii hunnitut pole ma oma elus veel näinudki!”

Naise nägu tõmbus kergelt roosakaks. “Ah, ära lora, sul pole ju silmi, sa ei saagi midagi näha!”

“Aga ma vaatan oma südamega!” õhkas Onyx. See oli veel jaburam väide kui eelmine, aga Carolina otsustas sellele mitte reageerida. Paratamatult oli selliseid sõnu hea kuulda. 

What the shit is this :)

Peategelane vahetab ajamasina AI ära ja siis on selline värk. Me ilmselgelt liigume autoriga erinevates seltskondades, aga ma eeldaks naissoo esindajatelt sellise lause peale nii ränka silmapööritust, et tal tekivad laugudes krambid.

Okei, edasi oli lihtsalt mõttetu.

Ma ei tea, äkki on autor veel laps, siis on see talutav. See tundub täiega loogiline, kui ma ta varasemate tekstide peale mõtlen (haha, see on nali, ma mõtlen ainult eelmise jutu peale, sest kuigi ma korraks vaatasin, et autoril oli üks jutt veel, siis vähe ma viitsin uuesti kontrollida, mis see oli).

Lapse kohta okei.

3/10

Kapten Viriseja

"Reaktor märtsikuu jutud" Tõnis Hallaste /kv

https://www.ulmeajakiri.ee/?reaktor-martsikuu-jutud

Ma tahan lihtsalt siinkohal teha ühe avaliku üleskutse, et keegi vaataks, kuidas Tõnis Hallastel läheb. Tundub, et koroona-aegsed piirangud mõjuvad talle.

Helistage talle, uurige kuidas tööpäev möödus, mida huvitavat ta viimasel ajal lugenud on...

Ja kui see ei aita, siis pakkuge talle välja võimalus blogi kirjutama hakata.

Praeguseks on ta juttude kohta kirjutamise rubriik muutunud millekski, millest peab end vägisi ja vaevarikkalt läbi järama, et üldse juttudeni jõuda. Nagu need retseptiblogid, teate küll. Guugeldad risotto retsepti ja leiad midagi huvitavat, aga kui selle avad, pead scrollima terve igaviku läbi autori lapsepõlvejuttude enne kui retsepti endani jõuad. Ainult et neil on tavaliselt kiirelt üle scrollides näha, kus tuleb teksti teistsugune paigutus, mis vihjab koostisosade nimekirjale, aga Tõnisel on kõik üks mõttetu tekst. Kui hinges on ikka nii sügav igatsus kirjutamise vastu, siis kirjuta! Kirjuta, küll Reaktor avaldab!

Aitäh, see oli kõik.

Ninakas ajamasin - Maarja Kruusmets /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-ninakas-ajamasin

Kui ma kunagi kauges nooruses vaatasin telekast filmi "Surnud poeetide ühing", oli seal sihuke stseen, kus esimeses kirjandustunnis käsib Robin Williams õpilastel kirjandusõpikust välja rebida esimene lehekülg, mis kirjeldab kirjandusteose kvantitatiivset mõõtmist. Et näe, Hemingway tegi endale ülesande suurusega 10 ja täitis sellest 90%, Balzac aga tegi ülesande suurusega 90 ja täitis sellest 20%, teeme kiire rehkenduse ja saame, et Balzac on parem. Mis on muidugi lollakas süsteem, asja eest rebiti õpikust välja. Kuidas sa ütled, et see kirjanik tegi endale väiksema ülesande kui too, ja et viisaastakuplaani täitmine õnnestus 89-protsendiliselt.

Aga näe, lugesin seda juttu, ja tuli pähe mõte, et võib-olla polnudki nii halb sisteem. Küsimus 'kunas saab üldse ütelda, et mõni kirjanik on võtnud endale väiksema ülesande, kui mõni teine' sai vastuse.  Väiksema ülesande on endale seadnud Maarja Kruusmets- siinkohal siis kirjutada hästi standardne ajareisilugu. Ülesanne on kenasti täidetud, vähemalt see on tore, muidu oleks täitsa nukker, kui paned kõrgushüppelati põlvekõrgusele ja ajad ikka maha. Kruusmets õnneks ei aja maha, vaid ületab sujuvalt. Nojah, kena keik, aga see latt on ikkagi ainult põlvekõrgusel ja hüppa või sada korda üle, ikka ei avalda suuremat muljet.

Ma vaatan, et Reaktori uues numbris on MK ka jutu avaldanud, ja avaldas eelmises numbris ka, seal oli ka korrektselt sooritatud keskpärane lugu. (Uut ma pole veel lugenud.) Natuke selline trenni tegemise mulje jääb. Et autor vihub kenasti jutte treida, iga kord paneb selle lati sentimeetri võrra kõrgemale ja enne kui tähele paned, on elav klassik. Noh, loota ju võib.

4/10

Maskiga Laksija

Lohe neelas alla päikse - Manfred Kalmsten /ml

 "Lohe neelas alla päikse/susi neelas alla kuu."

Algus tekitab kohe sellise Vanema Edda vaibi.

Paneme kohe võrdlusmaterjali ka, nii-ütelda mussi, mida taustaks panna lugemise ajal.

"Üks moor elas idas Rauametsas

ja söötis seal soerdeid sest seltsist kui Fenrir,

kuid kurjusest kunagi trolli kujul

neelab üks nendest ära naeruse kuu.

Imeb suremist alustand meeste üdi,

katab jumalail rahumaad roostese verega;

siisap päike on tume suvede tulles

ja ilmad on sõgedad. Ons see teile selge?"

Niisiis.

Tundub, et see on ka postapokalüptiline lugu, aga sellise Edda-atmosfääriga. Skoburdr-haigus ja methall tööriistade tegemiseks. See annab juba esimese plusspunkti.

Khõkhõkvatid ja rotthad mulle jälle sellist Edda-vaibi ei anna, aga ega ma pole ka sel alal ekspert. Peale selle, see mu enda leitud paralleel, ei saa ju kirjanikule pahaks panna, et ta selle järgi ei käi, mida ma oma peas ette kujutan. Või on need KKV-d ja RTH-d, misiganes need ka poleks? Tüüpiline postapo-nali, kus saab rääkida suurest merekoletisest nimega EckeröLine?

Okei, see Edda-fiilis pole vist põhieesmärgiks seatud. Peategelane Helk on lihtsalt selline, noh, barbar. Teeb oma barbariasju, kütib, võitleb kollidega, imetleb kadunud imelisi tööriistu.  Läheb retkele Susiurgu.

See 'aahi' ja 'maa-ja' ja kõik nood muud keeleväänamised hakkavad mingi hetk ära tüütama. Aga olgu.

Jess, Helk kuuleb teise inimese häält. Ma olen nimelt arvamusel, et kahe inimese omavahelises kontaktis on rohkem potentsiaali, kui lihtsalt inimese kontaktis keskkonnaga. 

Oo, ja ei ole mitte teine inimene ainsuses, vaid terve bande, ja nende suhetesse on juba konflikt sisse kirjutatud- osad neist on teiste vangid/orjad. 

Järgneb mõrvastseen, kannibalismistseen ja vägistamisstseen, nii et ilmselt on vangivõtjad Halvad. Hea küll, las nad olla.

Helk näeb vägistamisstseeni pealt ja otsustab naise päästa. Peategelane meil siis Kangelane. Kuigi, olgu mainitud, et otsustab päästa ainult naise, mehest on poogen, sellepärast, et, noh...

Helk hiilib siis ligi, tapab vahimehe, päästab naise vabaks, kakleb ühe teise naisega, ja naise nõudmisel ka tolle venna. Siis aga neid märgatakse.

Nüüd tuleb üht teatavat tüüpi stseen, mille on täiuseni arendanud Alan Hawthorne Hill.

 

Nii.

Lõpp ei olegi päris see, mis ma ootasin, kus kangelane saab tasuks naise. Naine leiab, et kuna kangelane on haavatud, on sobiv võimalus tema maine vara omistada ja sääred teha. Selles mõttes ju tore, et ei ole kõige klišeelisem lahendus.  Lõpus tuleb veel ilus motiiv, kus päike, mida oli peetud lõplikult kadunuks, pilvedest korraks läbi paistab. 

Ma ei teagi nüüd. Nagu, lugu on okei, aga väga suurt emotsiooni ei tekitanud.

6/10

Maskiga Laksija 

Kui väljas levis surmalehka - Jaak Herbst /ml

Autor ja pealkiri mõlemad sellise kõduse kõlaga. Mulle kõdu üldiselt meeldib, aga mis siis kui see on lihtsalt selline poeetiline sügispiltide heietamine ilma loota? Mida ma siis ütlen? 

Aga äkki ei ole. 

Loeme nüüd loo läbi ka.

(mingi kuu peaks täiega tegema seda, et arvustame lugu ilma lugemata, ainult pealkirja ja autori järgi - nende järgi  ennustame, milline lugu on, ja siis ütleme, et kuulge, räme sitt ju)

Nii. On uduvihm asfaldil, mis viib mu arvamust tolle kõduse sügispildi poole. Aga teisalt on seal ka zombid. Nii et võib-olla on actionit ka.

'Örisema' on niivõrd haruldane sõna, et seda ma kasutaks ainult üks kord jutu jooksul, muidu jääb kriitikule silma.

(jaa, ma tean, ma ise kasutasin sõna 'kõdu' juba kolm korda arvustuse jooksul. aga nagu me kunagi vist ütelnud oleme, arvustustel siin blogis pole mingeid standardeid, ma loodaks väga, et lugude autorid panevad oma lugudesse rohkem tööd, kui meie. muidu oleks ikka väga kurb)

Nii.

Lühida jutu häda vist see, et näeme sisuliselt lühikest väljavõtet millestkist suuremast. Sihuke üks päev X-i elust.  X on siinkohal siis kuueteistkümneaastane poiss, kes üritab Maximast pärast zombimaailmalõppu patareisid varastada, vahepeal tapab zombisid. Lõpus tuleb välja, et teeb seda sellepärast, et oma väiksele õele ravimeid saada. Õilis poiss, tore-tore, iseenesest on ju sümpaatne, kui peategelasel on inimesi, kellest  ta hoolib ja kelle nimel ta on valmis riskima. 

Ma eelmise loo kallal vingusin, et ideekirjandus, siin tahaks nagu vinguda, et polnud nagu ühtki uut ideed. Et sihuke hästi standardne 'küll elu pärast ilmalõppu on ikka kole' lugu. Ja see polnud isegi terve lugu, see oli lõik mingist pikemast tekstist.

Tähendab, see, et uusi motiive pole, poleks isegi nii hull.  (Zola, näiteks, on ka uute ulmeliste motiividega üsna kitsi, aga ikka loetakse) Aga siis peaks see lugu millegi muu peal seisma, näiteks tegelaste või atmosfääri. Hea küll, atmosfääri nagu oleks, alates juba peakirjast ja autori nimest. Aga atmosfäärist üksi jääb väheks, kui just väga meisterlikult tehtud pole. (teatavas stiilis muutuvad tegelased ka atmosfääri osaks, selliseks liikuvaks tapeediks, see võib kohati väga võluv olla. aga jah, see nõuab suurt osavust) Siin muidugi on tegelane ka, ja ma kujutan ette, et kui temast kirjutataks natuke pikemalt, siis ma täitsa loeks, ma täitsa tahakst teada, mis tast saab. Aga praegune 'jutt' passiks tegelikult pikema loo sissejuhatuseks - et saame teada, kes see Aron on ja mis teda motiveerib. Ja võib-olla võiks teisi tegelasi ka olla - siin kaks kõrvaltegelast on, aga nad on väga episoodilised. No mis parata, nende väljaarendamise jaoks pole autoril lihtsalt ruumi olnud.

Teksti rütm on kohati ka... omapärane. See, kuidas autor jõuab ühest mõttest teiseni. Ma ei taha päris  ütelda, et see on halb, ja tegelikult on raske isegi sobivat omadussõna leida.  Võib-olla "filmilik"? Ei tea. Võib-olla ma lihtsalt kujutan ette. 

Tegelikult võiks sellest potentsiaalselt isegi loo saada, sellise, mis mind huvitaks. Meil on juba olemas üks tegelane, kes midagi tahab, me saame aru, miks ta seda tahab, ta on isegi täitsa sümpaatne ja see on juba päris hea. Meil on ka üks teine tegelane (kauplejanaine), kes näib ka asju tahtvat ja kelle soovidel on potentsiaali Aroni soovidega vastuollu minna. Saaks nende kahe vahele mingi lahendamata konflikti, mingi pinge, mis süžeele kütust annaks. Täitsa võiks midagi arendada. (kuigi maailm selline üsna tüüpiline tsombilüps, võib-olla autor tahaks oma tööd panna pigem millegi alla, kus rohkem omanäolisi ideid sees, eks ta ise tea paremini). 

Viimane lõik muidugi annab aimu, et ei tule siin seda täislugu. Sest meil on Väga Kurb ja Raske ja tuleb ilmselt Kole Lõpp. Ma tsuti nooremana arvasin ka, et siis on hea lugu, kui hästi traagiline lõpp on. Mida traagilisem, seda kunstipärasem. Siin - mtea. Ei, see lõpp sobib küll üldise tonaalsusega, ma ei taha väga mõnitada. Ja näe, siit saaks võtta metatasandil õpetliku ivakese, et laste lugu oli alles algamas, kui karm saatus... 

Aga tegelikult, mul savi,  mul ikka tunne, et lugu oleks pikemana ja korralikuma süžeega parem olnud, kurb lõpp või mitte.

3.5/10

Maskiga Laksija