Kohtumised kirjanikega - Mairi Laurik /ml

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-kohtumised-kirjanikega

Kahtlased lood on käimas, kuna mõni aeg tagasi käis meie blogis kommenteerimas keegi, kes meenutas mõneti selle jutu üdini fiktsionaalset tegelast Joeli. See hirmutas mu nii ära, et ei julgenud kohe tükk aega arvustusi kirjutada, sest tundus, et fiktsionaalne ja reaalne maailm hakkab segunema. Pikad sessioonid psühholoogiga on mu viinud sinnamaani, et nüüd tean, et puudub seos selle jutu kõrvaltegelase Joeli ja siin kommenteerinud n.n "Metsavana" vahel, igasugune sarnasus on minu haige paranoilise aju luul. 

See oli väga lõbus jutt. Selline eesti olme, eesti ulmikute veebruariolme, porised poe-esised ja maaraamatukogus pakutav mutikese poolt küpsetatud kringel. Jutu peategelane on keegi Veiko Belials (kes see küll olla võiks? ei tea), sekka askeldavad ka keegi Joel ja Margus, mainitakse ka kedagi Indrek Harglat (kas antud isikul võiks olla mingi seos eesti ulmekirjandusega?), ilmselgelt on tegu üdini fiktsionaalsete tegelastega, kellel, nagu enne mõningaid filme üteldakse, puudub igasugune side päriselt eksisteerivate isikutega, igasugune sarnasus on juhuslik.

Ma ei teagi, kas nii on lubatud, päris inimestest juttu kirjutada. Ilmselt on kõik mainitud piisavalt omainimesed, et ei pane pahaks, pole ka kuulnud uudiseid sellest, kuidas näiteks Belials või Metsavana on Mairi Laurikule verist kättemaksu tõotanud hea nime teotamise eest, nii et vist on kõik hästi. Aga selline nipp aitab jutule täitsa kaasa. Fanficil, räägitakse, on see boonus, et sa saad võtta juba teadaolevad tegelased ja nad asjatama panna, ei pea tegema seda rasket tööd, et tutvustad karakterit ja paned publiku temast hoolima, publik juba teab ja armastab. Ja eks see jutt ole ka omaette fanfic. 

Kas see jutt oleks siis ka töötanud, kui Veiko Belialsi asemel oleks olnud mingi väljamõeldud ulmekirjanik, näiteks, ee... Ülev Tõivuste või Zurbar Turbopea? Ma tegelikult arvan, et oleks, aga päris inimestega on kuidagi naljakam, kuidagi vahvam.  (No põhimõtteliselt võiks ju välja mõelda uue eesti ulmeskene, kus pole ei Harglat ega Belialsi, aga siis oleks asi juba mõningasel määral alternatiivajalugu) Peale selle, üteldakse, et kui inimene kirjutab asjadest, mida ta hästi tunneb, siis on sageli tulemus hea, sest ta tunneb selle valdkonna aspekte ja nüansse. Ja kuna Mairi on ulmekirjanik, siis ta ka ulmekirjaniku elu tunneb.

No näiteks:

Alles autos turtsatas Veiko Joeli viimase lause peale. Ulmeinimese poolt vaadates võib ju näida, et kõik sinus alati ulmekirjanikku näevad, kuid ringkondi, milles liikuda, oli rohkem ning paljud neist ei puutunud isegi nurkapidi kokku, kattuvusalade grandioossusest rääkimata.

See ei pruugi nii olla, aga see tundub täitsa sellise emotsioonina, mida Mairi Laurik on ise kogenud.

Mis puutub loo ulmelisse aspekti, siis see idee, et loovinimese teostest saab tema koopia välja manada, on  täitsa vahva ja selle ümber ehitatud lugu on täitsa asjalik.

Nii et 

7.5/10

Maskiga Laksija

Musta emanda lapsed - Maniakkide Tänav /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-musta-emanda-lapsed

 Jutt mardustest, kes tšillivad ringi, söövad surmaenergiat ja hängivad niisama, aga siis tulevad kurjad nõidkütid ja mardused peavad ellu jääma.

Ma olen varem ka öelnud, et kuna Maniakkide Tänava jutud mulle üldiselt meeldivad, siis mulle ei meeldi teda arvustada, aga ma ei jätnud ikka oma kaaskannataja kanda meie ränkrasket koormat, sest meil on päris pikk nimekiri lugusid veel läbi närida, enne kui me jälle järje peale jõuame, sest Reaktor ei peatu.

Mis ma siis ütlen veel? Lõpp oleks võinud olla... rohkem. Mitte tingimata eepilisem või pikem, aga midagi rohkem. Vigala ei ole normaalne nimi, mida kasutada, sest kes tahaks veeta osa juttu mõeldes Vigala Sassile? Mitte keegi. Paar naljakat võõrsõna jäid natuke segama. Marduse-emast oleks oodanud rohkem midagi võõrast. Ta rääkis rahulikult ja läbimõeldult nagu inimesest ootaks. Võibolla inimene oleks emotsionaalsem olnud, aga noh. Õdedes oli seda teistsugusust piisavalt, aga ema puhul ma ei tajunud.

Mulle meeldis, et seal oli palju asju vihjatud, nagu see vanaema ja loss, mis panid mõtlema, et mis seal võis olla kunagi, ja see et marduste olemasolul oli point. Üldiselt sümpaatne noh. Loetav stiili ja sisu poolest, mis sa eesti ulmest rohkem tahad. Keegi teine saaks võibolla muu hinde, aga ma olen autorilt paremaid asju ka lugenud.

6,5/10

Kapten Viriseja

Varuplaneet - Imre Siil /kv

 https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-varuplaneet

Kosmilised valvurid valvavad Maad, suunasid inimeste ajalugu, jälgivad praegu etc. Algus (Ma ütlen algus, aga ma olen tegelikult poole jutu peal. Tunne on nagu oleks algus, sest päris sisu veel ei ole.) on nagu pikema jutu kirjutamiseks tehtud märkmed või teisest jutust tehtud sisukokkuvõte.

Loeme aga edasi.

Eee... noh... see on... jutt, ma arvan. Kas just ulme... ja kas just kirjandus... aga jutt. 

Ärge tehke tuumapomme ja ärge olge imbetsillid, kes majast ahju välja lammutavad, et seal rohkem ruumi oleks, on loo moraal, ma arvan.

Igastahes.... need rändo tulnukad, kes maad valvasid rääkisid esmalt, et maa peal on liiga palju inimesi ja sellega peaks tegelema ja saatsid sinna koroonaviiruse, mida osad neist küll väga efektiivseks ei pidanud. Mure inimeste paljususe kohta tulenes sellest, et nad võivad rohkem sõdida ja seega tuumapommidega üksteist ära tappa, nii et parem on osa neist ennetavalt ära tappa mõne viiruse või asjaga.

Kui ma õigesti aru saan, siis tulnukad leidsid, et tuumasõda on halb, sest see võib planeedi ära rikkuda, aga ma pole kindel, täpsemalt mis selle juures planeedi ära rikuks, sest tuumatalv (mida ei pruugi üldse tulla tuumasõjaga, see on huvitav teema) ei oleks tingimata eriti pikk, eriti kui võtta arvesse, et tulnukate üks alternatiivplaane oli inimkond püssirohu eelsesse aega tagasi viia ja neid rohkem suunata arengul seekord, mis kõlab päris pikaajalise protsessina.

Üldiselt ma ei tea, miks see jutt olemas on.

2/10

Kapten Viriseja