Telešõus on külalisena Jumal. Saatejuht küsib talt küsimusi. Jumal vastab, noh, nii enam-vähem standardseid vastuseid. Eriti midagi originaalset ei ole. Lõpus tahavad vaatajad teada, kas Jumal suudab inimesi surnuist äratada, saatejuht pakub end katseisikuks. Suudab küll. Ahjaa, ja et oleks ikka sci-fi, ütleb Jumal lõpus, et ta on oomega-tüüpi tsivilisatsiooni esindaja.
Meh.
Hästi ideepõhine lugu, ja pole nagu eriti originaalsed ideed. Karakteridünaamikat on vähe ja see pole eriti oluline ka. Saatejuhil on nagu mingi minevik ja talle jätab Jumal ka sügava mulje ja puha, nii et päris kriipsujukud tegelased ei ole, aga no väga palju rohkem ka mitte. Lugu on selline küsimus-vastus printsiibil üles ehitatud, saatejuht küsib, jumal vastab, nagu üteldud, mitte eriti huvitavalt.
See, et Jumala lemmikmusa seas on sumerite hümn Lipit-Ishtarile (Beethoveni ja Elliot Smithi kõrval) oli tore.
No ei oska mitte midagi rohkemat ütelda. Nii lapik lugu kohe.
Onu on VR koosolekul. See tundub nagu Technology Bad lugu. See tundub seda veel enam kui peategelasele öeldakse, et ta peab oma ajakirjanikutöö jaoks "puudutusprostituudi" leidma.
Las ma pakun. Kõik on nii VR, et keegi ei saa enam päriselt kokku ja see on tabu ja päriselt üksteise katsumine on mingi pervoasi ja siis ta leiab selle prostituudi ja siis talle hakkab katsumine meeldima ja siis tuleb välja, et see prostituut on tema uus töökaaslane, keda ta ainult virutaalselt näinud on.
Okei, natuke mööda. Katsumine pole tabu, see on keelatud, sest pandeemia ja töökaaslane tahab lihtsalt, et teda katsutaks. See ongi kogu lugu. Siin on võimalik kirjutada sunnitud üksiolekust, pandeemia tõttu suletud ühiskonna mõjudest, aga see räägib sellest, et üksteist ei tohi katsuda ja see sakib, sest kallistamine on tore.
Vähemalt polnud jutt ajamasinast, see on boonus. Ja väga vähesed on üldse pandeemiaga seotust jutte kirjutanud (ma saan aru, miks, ja ei oota väga, et seda tehtaks), nii et see on huvitav aspekt. Parem kui varasemad jutud ka. Läheb niimoodi vaikselt kukesammudega ülesmäge, ma ütleks.
Autor annab kõigile jutuvõistlusest osavõtlemise peale mõtlejatele lootust, et säärase killukese saatmine pole häbiasi. Mitte, et see jutt oleks kohutavalt halb, aga see on lühike ja mõttetu.
Mul on mingi ähmane mälestus, et see lõpp seostub mingi varasema jutuga, aga see on nii ähmane, et võib olla lihtsalt kuumarabandus.
Selline jupike juttu on normaalne asi, mida ulmekirjutamise töötoas valmis treida, või no kasvõi Reaktoris avaldada, aga selle teise asja teostamise puhul ei pea imestama, kui keegi vaimustusest mitte ainult kiljuma, vaid ka ohkama ei hakka. Mina ohkasin muidugi küll, aga mitte vaimustusest, nagu kallis lugeja võib siinkohal isegi järeldada.
Mitme autori jutud on huvitavad, sest kõik kirjutavad neid erinevalt ja siis võib lugeda ja mõelda, et kas üks kirjutas ühe lõigu ja teine järgmise; või et üks kirjutas jutu ja see oli nii halb, et tometaja kirjutas selle nii palju ümber, et oli kaasautori kohta väärt; või üks mõtles enamiku juttu ja teine pani kirja või midagi hoopis kolmandat.
Jutt nukumeistrist, kelle naine suri kui kolmest pojast noorim oli alles väike. Huvitav, kas see on jõulujutt, sest no nukumesiter ja värki. Aga milline mitte-psühhopaat kirjutab suvel jõulujutte?
Ma päris hästi sellest aru ei saanud, pean ütlema. Mingi müstiline uss, inimesest nukuks ja vastupidi muutumine, mida peab rohkem aimama, kui aru saama, müstiline ilus piff, haige vanainimene...
Täiesti okeilt kirjutatud samas. Nagu ise ka vanaks jäänud, ei jaksa selle kuumaga väga kurjasti öelda asjade kohta. Või siis meie Suur Missioon on õnnestunud ja tänu sellele blogile siin on Reaktori standardid natukene tõusnud. Jep, see viimane tundub usutavam. Ütelgem hurraa, lehvitagem sobilikke lippe ja tähistagem, risti- ja muu rahvas!
Ma panen hindeks üks nõrk kuus, sest ma ikka nõnda helde olemisega.
Ma tean juba ette, et selle arvustamine on viga, sest üldiselt Triinu oskab kirjutada. Mida sa ikka ütled jutu kohta, mis hea on? :'(
No nagu eeldatud sai, siis täiesti normaalne ja pädev jutt.
Kuningaperel on üleloomulik õnnevõime, mistõttu prints pääses sõjas eluga, kuid tema sõjavägi mitte ja siis ta peab minema üleloomulikule Ninja Warrior takistusterajale, kus on hirmsad kollid, aga tal veab, nii et ta jõuab elusana teisele poole ja kuna ta jäi ellu, siis on karistus kantud kah. Aga nüüd ta loodetavasti arvestab tulevikus rohkem teistega, sest põhjused.
Ega seal jutus midagi märkimisväärset polnud. Natuke kohmakas oli see spordikommentaatori infoedastuse meetod ja taust oli suht ähmane, aga käis küll. Seda poleks piinlik kusagil kogumikus kohata, isegi kui pärast enam ei mäletaks, et see seal oli.
Ma alustasin selle lugemist mingi paar nädalat tagasi, aga siis hakkas mul igav ja jäi pooleli. Uuesti algusest ikka ei alustaks. Nii et seda lustimängu, et loeme lugu ja paralleelis kommenteerime, ei saa mängida.
Oeh.
Sihuke tere, kaasinimesed, mina olen samuti inimene, näen, et tarbite toitaineid ja elate läbi emotsioone vaib on sellel lool.
No libistame siis korra pilguga jutust üle.
Christina läheb oma elukaaslasest Carlist lahku, sest Carlile ei meeldi mõned Christina kombed, aga varem pole ta nendest rääkinud. Kas pole teilegi, kaasinimesed, tuttav see väga inimeseomane situatsioon, kus teised inimesed (kes on samuti inimesed) ütlevad ühte, aga mõtlevad teist! Väga vihaleajav, näete, mul, inimesel, tekib ka emotsioon. Teen järsu liigutuse ka, et näha oleks.
Siis jääb Christina auto alla ja ta kaotab ühe silma, arst pakub talle kunstsilma. Tuleb välja aga, et kunstsilm võimaldab tal näha, kas keegi on ebasiiras. Näete, see lahkuminekusissejuhatus on temaatiline! See, et see mõjub uncanny valley efekti demonstratsioonina pole siin üldsegi mitte oluline!
(kogu see jutt on psühholoogilises mõttes selline uncanny valley. ses mõttes tubli saavutus, teha kirjapildis midagi, mis on muidu visuaalne)
Igatahes, tema uuest võimest on nüüd kasu KAPOle ja ta võetakse valedetektorina tööle. Meie Poligraf Poligrafovitšil tekib veel afäär ülemus Märteniga, kes on väga seksikas. On ka põnev küsimus - kes on asutuses reetur, kas Christinal õnnestub sellele jälile saada? Iseenesest on nimega tegelasi peale Christina KAPOs üks, nii et ei oleks tohtinud iseenesest väga raske ära arvata olla, aga mul oli natuke liiga ükskõik, et ma arvata oleks viitsinud.
Paha oli - ülla-ülla - Märten, kes hoiab oma kurje plaane niisama oma koduarvutis, kus tema armuke neid iga hetk lugeda saab. Ja siis muutub ta sarmikast hurmurmehest multikakurjamiks. Sest näe, ta on psühhopaat, kelle ebasiirust pole näha, ja kes on NII KURI!
Paneme ühe meeleoluka klipi ka, lihtsalt niisama.
Okei, siis tuleb mingi deus ex machina, mis päästab Christina ära.
Oeh.
Jube kohmakas lugu, nagu papist tehtud. Ma tahaks ütelda, et tegevuskäik on markeeritult edasi antud, aga ta tegelikult ei ole. Stseenid on kõik korralikult välja kirjutatud ja puha, ainult et minu emotsionaalne side looga on sama, mis oleks olnud markeeritud süžee puhul. Et no vahet väga pole, kas lugeda siin minu sisukokkuvõtet või lugu ennast, kummalgil juhul on kõigest üsna ükskõik, ainult et selle kokkuvõtte eelis on selles, et on lühem ja saab seetõttu kiiremini läbi.
Ma nii mõned kuud tagasi oletasin, et Kruusmetsa strateegia näib olevat iga kuu kirjutada üks jutt, toimub vaikne, aga sihikindel areng ja enne kui tähelegi paned, on elav klassik valmis. Igatahes praegu tundub see areng ikka väga vaikne olevat. Okkaline saab olema tee püha tõe juurde, kui klassikuid tsiteerida.
Mingi hetk peab see kvantiteet kvaliteediks üle minema.
